-
Hinnatud maalikunstniku ja iseõppinud režissööri Julian Schnabeli („Basquiat”, „Enne kui öö saabub”) kolmas mängufilm toob meieni tõestisündinud loo täies elujõus mehest, kes jääb pärast ootamatut insulti halvatuks. Ühtäkki saab tormilist elu elanud südametemurdjast, moeajakirja Elle toimetajast Jean-Dominique Bauby’st (mängib Mathieu Amalric) inimene, kes ei saa end liigutada rohkem kui pilgutada oma vasakut silma. Samuti ei suuda mees enam rääkida, nii et tema ainus võimalus maailmaga kommunikeerida…
-
Hollywood on aasta-aastalt laiendanud oma mõju Aasias. Uusima tähelepanuväärse sammu tegi Walt Disney kontsern. Osteti Mumbais baseeruva India meelelahutustööstuse suurkompanii UTV Motion Pictures aktsiaid veel 203 miljoni dollari eest, suurendades sedasi oma osalust selles edukas kinofilme ja telesaateid tootvas firmas 13,7 protsendilt 32,1 protsendini. UTV Euroopas ja Ameerikas tuntuim produktsioon on usutavasti maineka naiskineasti Mira Nairi draama „Nimekaim” (2006). Bengali filmiklassikute Satyajit Ray ja Ritwik Ghataki…
-
Mis saab siis, kui kaalul on elu või surm? Siis võib juhtuda, et pihkupeksmisest saab elupäästja. Surmatõves lapselapse päästmiseks saab vanaemast kapiseksis Londoni parim. Nii võib lühidalt ühe lausega kokku võtta sel nädalal kinos Sõprus jooksma hakanud filmi “Irina Palm”.
Tegemist on sooja ja rahuliku filmiga. Hoolimata surmatõves lapsest ja komblustõrkeid tekitava ameti vastuvõtmisest, pole see mingi traagiline pisarakiskuja. Me sammume läbi sündmuste mõõdetud tempos, mille rütmi…
-
Ent igasugune looming peaks teatavasti niivõrd kuivõrd peegeldama elu ja kas elus siis passiivseid inimesi polegi? Ja kas nad mõnikord ei satu koguni mõne sündmuse-tegevuse keskmesse? Ja kas pole isegi nii, et passiivseid inimesi on elus rohkemgi kui aktiivseid?
Väärtfilmide kino Sõprus näitas programmis „Kirjandus ja kino” Nikita Mihhalkovi psühholoogilist ajastudraamat ja ansambliromanssi „Lõpetamata pala pianoolale”, mille stsenaarium on teatavasti tehtud Anton Tšehhovi vähetuntud näidendi „Nimetu näidend”…
-
Autoriteetses Frankfurter Allgemeine Zeitungis (18. II) avaldatud auhindade kommentaaris kuulutas kriitik Verena Lueken: „Brasiillase José Padilha „Eliitrühm” ei ole mingit auhinda väärt.” Kriitik väidab, et režissöör ei valitse materjali. „Vaataja on pandud pidevalt jooksma vankuva kaamera järgi, mis püüab anda ülevaadet korrumpeerunud politsei heitlustest narkoärikatega Rio de Janeiro favela’des, kuid ei suuda anda õiget pilti, kes on kelle poolel ning milline on sealsete agulite elupõrgu.” Vihane…
-
„Mul on mälestusi, millest ma ei teadnudki, et need veel alles on” – uhkelt öeldud.
-
Peaauhinna Kuldkaru saanud brasiillase José Padilha „Eliitüksus” narkopolitseirühmast ja nende pealinnas valitsevast/valitsenud (poliitilisest) korruptsioonist tekitas kriitikute kirjutistes väga vastukäivaid arvamuspöördeid. Kõrget kunsti justkui napiks. Samas on see väärt film just oma karmi realismiga, ja režissöör valdab oskusi, millest Maarjamaa kineastid ei oska vist ammu enam unistadagi; kommunismi ajast õlule saadud taak on nad kardetavasti vist mitmeks põlveks realiteedi tajumise tahtmisest võõrutanud. Samas mõtled: nn Pullapää kriis,…
-
Minu filmi tulek algas päris vara. Elasin Tallinnas Raua tänaval, vanas õpetajate majas, kuhu kolisime siis, kui olin päris pisike. Aga maja oli suur, seal oli palju klutte koos ja saatus tahtis nii, et meil lõi pähe mõte, et hirmus põnev oleks fotoga tegeleda. Meie majas elas Anton Mutt, ka Andres Sööt. Antošal (Anton Mutt – toim) oli fotoaparaat, hakkasime koos pildistama. Esimene maailma jäädvustamise võimalus…
-
Stseen lõpeb. Publik – vähemasti see publik Varssavi kinosaalis, kus mina filmi vaatasin – ohkab, kahiseb, tõmbab kollektiivselt hinge tagasi. Nagu tegijad olidki ette näinud, teavad vaatajad siin, et need sõjamehed, sõjaeelse Poola ohvitserikorpuse õied, ei jäänud ellu. Ja nendeta polnud loomulikult ka vaba Poolat.
Omal moel esindab see episood – nii tegevus ekraanil kui ka publiku reaktsioon – režissöör Andrzej Wajda kunsti kvintessentsi. Juba pool sajandit,…
-
Eesti Vabariigi sünnipäeval taas ekraanile ja mõne päeva pärast ka DVD-levisse jõudev Theodor Lutsu mängufilm „Noored kotkad” (1927/2008) pälvis omal ajal laialdase publikuhuvi, mis väljendus lausa nii ägedalt, et politseinikud pidid Tartus Apollo kino juures avaliku esilinastuse päeval, 20. novembril 1927 korda looma. Apollos käis vastset kinopilti vaatamas sõjaminister Nikolai Reek, Tallinna linastusel esietenduskinos Gloria-Palace 14. detsembril istus publiku hulgas riigikogu esimees Kaarel Einbund (Eenpalu). Mõni…
