-
Cannes’i filmifestival on nüüdseks kerinud kinopilte terve nädala. Viimaste päevade künnisel on ometigi veel raske arvata, kes on need parimad, sest keegi pole ennast juhtgrupist ette rebinud. Mahajääjad võib kergemini ära märkida, sest need on olnud selgelt teistest nõrgemad, nimetatagu ainult brasiillaste avafilmi „Pimedus”, filipiinlaste „Teenust” või ungarlaste „Deltat”. Allpool kolmest elamusfilmist.
Mälu animeerimine
Esimene väga huvitav kogemus oli Iisraeli lavastaja Ari Folmani film „Valss Baširiga”, mis linastus…
-
Looduse ja inimese vastasseis näib olevat saksa tippkineasti Werner Herzogi sundmõte. Hübriidinimese ja armutu looduse kokkupõrge oli keskne teema tema ambitsioonikates suurprojektides „Aguirre, jumala viha” (1972) ja „Fitzcarraldo” (1982). Paari aasta tagune „Grizzly Man” on tähelepanuväärne dokumentaal Alaska karude kaitsjast Timothy Treadwellist, kelle askeldamine tegi loomadele lõppkokkuvõttes pigem kahju kui kasu ning kellele loodus maksis veriselt kätte.
Inimese võitlusest ellujäämise nimel keset Laose vihmametsi jutustab pärast „Grislimeest”…
-
Prantslane Luc Jacquet on loodusfilmis kindlasti oluline nimi. Mees, kes tegi filmitegemisega algust üheksakümnendate keskel, saavutas laiema tuntuse oma suurteose, 2005. aastal valminud „Pingviinide marsiga”. See film oli läbimurdeks nii Jacquet’le kui loodusfilmile üldse. Antarktika keiserpingviinidest jutustav „Pingviinide marss” võitis parima dokumentaalfilmina nii Oscari kui ka Jacquet’ kodumaa suurima filmiauhinna Césari. Kui ehk välja arvata teise prantslase, Jacques Perrini loodud film „Rändlinnud”, võib öelda, et just…
-
Kaljo Kiisk on nüüdsama meenutanud, kuidas ta Tallinnfilmi kaadrite osakonnast oma tööraamatu kätte sai: „Tulin vaikselt trepist alla, mõtlesin: vaat nii, Kiisa-poiss – 40 aastat teenistust, oleksid võinud ühe lillegi kinkida. . . .”
Filmiaktivistid on käinud Toompeal, peaminister Vähi kinnitanud kõvahäälselt, et ühte filmistuudiot suudab Eesti Vabariik üleval pidada küll.
Ei suutnud.
-
Üle kolmekümne aasta on Nõukogude massiteabevahendid tootnud vene rahva kangelasliku võitluse lugu Suures Isamaasõjas. Venemaa on selleks müüdiloomeks rakendanud oma parimad jõud nii kirjanduse kui filmikunsti vallas. Nüüdne film „Fritsud ja blondiinid” annab sellele kõigele vastulöögi ja paljastab venelaste võõraviha põhjused. Nõukogude filmis Balti näitlejatel ei lastud isegi rahulikult süüa, nagu näitab filmi ühe peategelase, Uldis Lieldidžsi kirjeldatud juhtum pelmennaja’s. Ka söögi ajal pidi rahvas teda…
-
Kogu Euroopa jaoks nii tähenduslikul 9. mail esilinastus kinos Sõprus pikk dokumentaalfilm „Fritsud ja blondiinid”. Kui nähtust elevil publik õhtul kino kõrval kulgevale tänavale valgus, näitasin ühe naisteveebi seksitoimetajale maja Vana-Posti 9, kus 1893. aastal sündis Alfred Rosenberg, kes pärast Teist maailmasõda Nürnbergis üles poodi.
Paljud Balti näitlejad kehastasid 1950.–1980. aastatel Nõukogude Liidu kunstilistes propagandamängufilmides SSi ja Wehrmacht’i ohvitsere, aga natsiriigi tippe neid mängima ei valitud.…
-
Hakkas peale.
Festivali avafilm ja ühtlasi konkursi avalöök oli brasiilia lavastajalt Fernando Meirelleselt. José Saramago raamatul põhinevat “Pimedust” (mõeldud on silmade pimedust) võib pidada sümbolistlikuks eksperimentaalfilmiks, omamoodi maailmalõpukuulutuseks. Tema filmi tegelasi tabab Valge Haigus, nende silmavalgus võetakse sellega ära ja kogu maailm mattub piimjasse hägusse. Kõik muutub muuks: ümbritseva kompamine, inimsuhted, tegutsemise ja eneseteostamise võimalikkus.
Niisiis, 61. festivali algus oli igal juhul intrigeeriv: nägelikkuse pillerkaar põrgatati lahti pimeduse…
-
Läinud aasta sügisel kuulutas kultuuriministeerium välja mängufilmide stsenaariumide konkursi soovitusega, et filmikäsikiri toetuks enne 1940. aastat ilmunud eesti kirjandusteosele. Kultuuriministeeriumi kantsleri moodustatud hindamiskomisjon pidi võitjad avalikustama hiljemalt 21. aprilliks 2008. Miks seda pole tehtud?
Meil oli eile komisjoni istung, kuid lõplikke otsuseid me veel ei teinud, kuna liikmetel oli ikka lugemata mõned käsikirjad ja komisjoni esimees soovitas veel mõningaid algmaterjale lugeda, romaane ja. . . . Tuleme kokku 2. juunil,…
-
Viis aastat tagasi sain kolleegidelt filmitegijatelt kulunud välimusega kasseti, millel Sulev Keeduse dokumentaalfilm „In Paradisum” – Eesti parim film aastast 1993. Tutvustest oli abi ENSVs ja on EVs – sain vaadata üht väga head filmi. Kui Eesti Ekspress võttis hiljuti teemaks filmi naispeategelase elukäigu, oli mul olemas taust, millele lugu projitseerida. Enamik eestimaalastest on minuga võrreldes palju kehvemas olukorras, nimelt on Eesti Televisioon seda filmi näidanud…
-
Roy Andersson on auteur, kes seisab Rootsi filmikunstis kõrvuti selliste klassikutega nagu Ingmar Bergman, Bo Widerberg, Jan Troell. Tema nelikümmend aastat kestnud filmikarjääri ilmestab erandlikkus, sest selle aja jooksul on ta teinud kõigest neli täispikka ja kuus lühimängufilmi.
Anderssoni otsus saada lavastajaks küpses maailma autorikino kõrgperioodil, mil igal aastal tuli välja mõni Wajda, Antonioni või Buñueli järjekordne šedööver. Aasta pärast kinokooli lõpetamist valmis tal lüüriline debüüt „Rootsi…
