-
Üle kolmekümne aasta on Nõukogude massiteabevahendid tootnud vene rahva kangelasliku võitluse lugu Suures Isamaasõjas. Venemaa on selleks müüdiloomeks rakendanud oma parimad jõud nii kirjanduse kui filmikunsti vallas. Nüüdne film „Fritsud ja blondiinid” annab sellele kõigele vastulöögi ja paljastab venelaste võõraviha põhjused. Nõukogude filmis Balti näitlejatel ei lastud isegi rahulikult süüa, nagu näitab filmi ühe peategelase, Uldis Lieldidžsi kirjeldatud juhtum pelmennaja’s. Ka söögi ajal pidi rahvas teda…
-
Kogu Euroopa jaoks nii tähenduslikul 9. mail esilinastus kinos Sõprus pikk dokumentaalfilm „Fritsud ja blondiinid”. Kui nähtust elevil publik õhtul kino kõrval kulgevale tänavale valgus, näitasin ühe naisteveebi seksitoimetajale maja Vana-Posti 9, kus 1893. aastal sündis Alfred Rosenberg, kes pärast Teist maailmasõda Nürnbergis üles poodi.
Paljud Balti näitlejad kehastasid 1950.–1980. aastatel Nõukogude Liidu kunstilistes propagandamängufilmides SSi ja Wehrmacht’i ohvitsere, aga natsiriigi tippe neid mängima ei valitud.…
-
Hakkas peale.
Festivali avafilm ja ühtlasi konkursi avalöök oli brasiilia lavastajalt Fernando Meirelleselt. José Saramago raamatul põhinevat “Pimedust” (mõeldud on silmade pimedust) võib pidada sümbolistlikuks eksperimentaalfilmiks, omamoodi maailmalõpukuulutuseks. Tema filmi tegelasi tabab Valge Haigus, nende silmavalgus võetakse sellega ära ja kogu maailm mattub piimjasse hägusse. Kõik muutub muuks: ümbritseva kompamine, inimsuhted, tegutsemise ja eneseteostamise võimalikkus.
Niisiis, 61. festivali algus oli igal juhul intrigeeriv: nägelikkuse pillerkaar põrgatati lahti pimeduse…
-
Läinud aasta sügisel kuulutas kultuuriministeerium välja mängufilmide stsenaariumide konkursi soovitusega, et filmikäsikiri toetuks enne 1940. aastat ilmunud eesti kirjandusteosele. Kultuuriministeeriumi kantsleri moodustatud hindamiskomisjon pidi võitjad avalikustama hiljemalt 21. aprilliks 2008. Miks seda pole tehtud?
Meil oli eile komisjoni istung, kuid lõplikke otsuseid me veel ei teinud, kuna liikmetel oli ikka lugemata mõned käsikirjad ja komisjoni esimees soovitas veel mõningaid algmaterjale lugeda, romaane ja. . . . Tuleme kokku 2. juunil,…
-
Viis aastat tagasi sain kolleegidelt filmitegijatelt kulunud välimusega kasseti, millel Sulev Keeduse dokumentaalfilm „In Paradisum” – Eesti parim film aastast 1993. Tutvustest oli abi ENSVs ja on EVs – sain vaadata üht väga head filmi. Kui Eesti Ekspress võttis hiljuti teemaks filmi naispeategelase elukäigu, oli mul olemas taust, millele lugu projitseerida. Enamik eestimaalastest on minuga võrreldes palju kehvemas olukorras, nimelt on Eesti Televisioon seda filmi näidanud…
-
Roy Andersson on auteur, kes seisab Rootsi filmikunstis kõrvuti selliste klassikutega nagu Ingmar Bergman, Bo Widerberg, Jan Troell. Tema nelikümmend aastat kestnud filmikarjääri ilmestab erandlikkus, sest selle aja jooksul on ta teinud kõigest neli täispikka ja kuus lühimängufilmi.
Anderssoni otsus saada lavastajaks küpses maailma autorikino kõrgperioodil, mil igal aastal tuli välja mõni Wajda, Antonioni või Buñueli järjekordne šedööver. Aasta pärast kinokooli lõpetamist valmis tal lüüriline debüüt „Rootsi…
-
Tunnistan, et Jouni Hiltuse filmi „BAM” asusin ma jälgima teatud kõhedusega. Mida üldse teab üks soomlane sotsialismist, selle praktikast, selle bluffidest? Oletasin, et kindla peale läheb kõvaks materdamiseks, seda hiiglama pikka ja välismaailmast ilmselt mõttetuna näivat sotsialismikuriositeeti mõnitatakse nii, et on mõnitatud.
Ajastu täpne tabamine
Olen ise BAMil umbes nädala jagu päevi viibinud (ootasime Põhja-Baikalimaal Angarakani jõe ääres lennuilma ekspeditsioonil evenkide juurde), kohalikud eesti bamlased, kenad neiud ja…
-
1
Pääsukese filmi aluseks on Vikerkaares ilmunud Peeter Sauteri jutustus „Must notsu”. See on lugu 30. eluaasta ringis mehest (Gert Raudsepp, NO-teater) ja naisest (Tiina Tauraite, Von Krahl), abielupaarist, kes pole juba kaks nädalat tülitsenud. See on rekord. Kogunenud pinge otsib aga väljapääsu ja leiab selle mängus. . . .
Võrreldes Sauteri tekstiga on filmilindile jõudnud tegevus estetiseeritum, pilt on mõnusalt teraline ja mustvalge (operaator Meelis Veeremets), tegelased ja interjöörid teadlikult…
-
1930. aastate Eesti ajakirjandusest ja muidugi mõista seda aega puudutavatest arhiivimaterjalidest võib leida põnevaid paralleele tänapäevase Eesti kinematograafia-aruteludega, olgu teemaks siis patriootilise filmi tarvilikkus, Baltikumi filmikoostöö, riiklikult finantseeritud filmitootmine, kinoseadus vmt. Allpool mõningaid „lahtisi lehti” 1930. aastaist, kavatsematagi minna liiga põhjalikuks – need lood on sattunud ette muu kõrvalt, jälgides mõne konkreetse filmi või ettevõtmise, nagu viimati 1937. aasta stsenaariumivõistlus, kajastusi.
Üks 1930. aastate teise poole filmisõbralikem…
-
Vaatasin Kaupo Kruusiaugu dokfilmi Jaan Ehlvestist teist korda, sedapuhku DVD-lt (kõigepealt esilinastust Sõpruse kino suurelt ekraanilt) ning olen kahevahel, mis panna pealkirjaks: kas „Endspiel” või „Rändaja ja kaotaja, kuid mees ikkagi”?
„Mängija” puhul on tegemist mingis mõttes road-movie’ga. Tõsieluline linateos algab hästi ja hoogsalt: ei luusita ümber palava pudru, pannakse lugu kohe käima-liikuma. Algustiitrite ees proloogis kuuleme salapäraseid malekäikude tähistusi, müstilisi hääliku- ja numbrikombinatsioone, mis ütlevad midagi…
