-
Mõistagi. Raamatu siiski piiratud tekstimahu ja sisulise suundumuse pärast on teoses ja mõnes selle juba olnud vastukajaski üksnes nimetatud üht olulist viisaastakut Artur Adsoni elust, aastatel 1935–1940 peetud filminspektori, loe: kinotsensori ametit. Just Artur Adson oli esimene ja viimane mees Eesti Vabariigis, kes valvas mainitud aastail, et maarahva hulgast võrsunud filmisõprade vaateväljale ei satuks ükski ülearu pikk suudlus, murettegevalt kirglik kallistus või siivutuna mõjuv jõnkslik tantsusamm.…
-
On selge, et ainult vähesed dokumentalistid saavad endale lubada sellist luksust – aga siiski on hea, et keegi saab! Teiseks pole režissöör Psihoyos peljanud suurema publikumenu nimel montaažis kasutada mitmeid põneviku võtteid ning hoiab vaatajat sellega ootusärevuses: „Mis edasi juhtub?”. Autor ise mainib filmis, et oma projekti teostamiseks rajas ta omalaadse „Oceani 11 – kõrged panused” meeskonna, viidates sellega Steven Soderberghi kuulsale põnevikule, ent antud juhul…
-
See ei toonud vaatajate tulva, vaid lõi pigem haava traditsioonilisse müügikatedraali. See on kasutamata nišš kunstnike jaoks, kes otsivad endiselt odavamat näitusekeskkonda perifeerias või getostunud linnaosades. Lahendus on käepärast: rentnike põuas tuleb hõivata büroopinnad ja supermarketid. Kuigi, vaevalt on see teostatav ka Tallinna kesklinnas. Teiseks huvipakkuvaks atraktsiooniks ja vormilaienduslikuks ettevõtmiseks pean Chris Halesi ja Teijo Pellise interaktiivset filmi, mida näidati kaks korda ka PÖFFi raames Kanuti…
-
Kõik „Docpoint’i” seansid müüdi välja, filmi „Punane kabel” („The Red Chapel”, 2009) linastusel Artises mahutati 180 kohaga saali 250 inimest, kahe ja poole päevaga koguti üle 2000 külastaja, mis kinnitab, et „Docpoint” on jõudnud sinna, kus teda oodati. Kui Helsingi „Docpoint’il” näidati sel aastal 136 filmi 20 riigist (ja festival kestab peaaegu terve nädala), siis Tallinna debüüt oli oma 17 valitud linateosega kammerlikum. Meeldiv oli ka…
-
Vahur Laiapea on portreteerinud Tiina Rekandit, kes õpetab eesti keelt Krimmis Krasnodarka ja Aleksandrovka külas. Filmi proloogis kuuleme eestikeelset isamaalist laulu puhtvene kalmistul. Diktoriteksti abiga saame teada, et lauljad on õpilased, kellele meeldib eesti keeles laulda. Nõnda on koos tegelikkus ja õhkõrn lootus, et ehk jääb meie keel seal, venekeelses Ukrainas, tatarlaste ja paljude-paljude teiste rahvaste maal, püsima. Järgmises episoodis lauldakse diskoõhtul juba vene rahvalauluks kujunenud…
-
„Palusalus” võinuks seda järele proovida. On teada, et ühes koolidele mõeldud õppefilmis oli Georg Lurichi puhul enamik õpilasi oma mäletamisega segaduses: mõni pakkus Lurichit näitlejaks, aga maadlejaks mitte keegi! Vanema põlvkonna eestlaste mälus on Palusalu rahvuskangelane, noore põlvkonna jaoks on film Palusalust kindlasti vajalik. Kristiina Davidjants, „Palusalu” filmi noor lavastaja, on öelnud ETVs, et surnud kangelasest on väga raske elavat tõsielufilmi teha, kuid seda dokumentaali luues…
-
Need read toob Harvardi ülikooli professor Gregory Nagy näitena Achilleuse teadlikkusest oma kangelase-potentsiaalist, kangelaseks saamise tingimustest2. Achilleus teab, et saab kangelaseks vaid kangelase surma surres ning et lohutusauhinnaks surma eest on kleos – (Homerose) ülistus, mis annab ta tegudele tähenduse, nimele surematuse.
Tänapäeva kangelase mõiste erineb paljuski antiiksetest arusaamadest. Meie kaasaegsed heerosed ei otsi tähendust, vaid tähelepanu, laulikud on asendunud kollaste heeroldite, ajakirjanduse tseremooniameistritega, kangelaste loomise monopol…
-
Oma ja võõras
„Londoni jões” proovitakse loovida seal, kus ei ole ebamäärast üldisust, kiretut statistikat. Samuti pole selles filmis võitjaid ja võitlejaid, on ainult kaotajad. Filmi sõnum võiks olla ka see, et üksikut märgates on võimalik ületada etteantud vastandused. Kohati klapitatakse see sõnum ehk liigagi kergelt kokku, edasiandmise katse on siin aga igati tõsiseltvõetav. Pärast terrorirünnakut Londonis tulevad Prantsusmaal elav aafriklane hr Ousmane ja väikesel Guernsey…
-
Olen ju midagi kuulnud Mihkli kiivalt kuuri alla peidetud sportautost, aga sündmuse tähendus tuleb hiljem, kui Harald (Tiu) Läänemets,16 aastat Mihkli Fordiga Eestimaad mõõtnud helioperaator, mu klaariks räägib: „Nüüdsest oled sa Mihkli sõber . . . .” Pool aastat tagasi, vist oma esimesel tööpäeval Kinostuudios, sattusin ringvaatepala filmimisel Vaarmaa Fordiga Männiku kooli õuele ja hakkasin noore heliinseneri enesekindlusega autost mikrofonikaableid välja sikutama, mis oli suur viga. Oleksite pidanud nägema…
-
Ka kriitikute mitteusaldamine on tegelikult mõistlik, kuna ühegi, ka kõige usaldusväärsema ja targema kriitiku arvamus ei saa lõpuni kokku langeda selle omaga, kes ise oma kultuuriliste eelistuste üle otsustada tahab ja saab (ja kes siis ei saaks ega tahaks). Kui merehädaline navigeerib enamjaolt tähtede ja päikese järgi, siis kultuuriookeanil täidavad nende aset sildid, brändid ja kaubamärgid. Neid on muidugi igasuguseid, alates sellistest üle mõistuse laiadest lärakatest…
