-
„Mul on filmi idee!” hõikas Miša Beilinson ja tassis mu Pegasuse kohvikusse, kus lihtsurelik jõudis sel ajal veel kohvi ja võisaiade eest maksta.
Usun aasta olevat 1986. Miša on Tallinnfilmis kroonikaosakonnas toimetaja (täna mäletame teda juudi gümnaasiumi direktorina). Ja ta käib välja põneva plaani: teha film 1941. aasta augustilõpu Balti Laevastiku laevakaravanist. Tunnistan – mul on sellest „kangelaslikust läbimurdest” Kroonlinna üpris ebamäärane ettekujutus, sest punast propagandajuttu sel teemal olen vältinud, ehkki…
-
Asjaarmastajana arhiivides tuhnides olen küll tähelepanu teraviku suunanud konkreetsele küsimusele seoses mõne filmilooga, aga silm haarab ju tahes-tahtmata ka kõrvallehekülgi, aju (või mälu? – paljukest seda alles on) ehk fikseerib midagi ja käsi teeb ikkagi mõne ülestähenduse, ükskõik, et vaja nagu poleks. Täna, mil olen „päris” filmitegemisest prii, kuulen neid ääremärkusi või vahelugemisi oma kladedes krabistavat ja patt oleks nad sinna jälle unustusse jätta.
-
Paar päeva tagasi tegi mu mobla kõlksatuse ja sissetulnud sõnumi tekst oli jahmatavalt lakooniline: Roosipuu. Lõpp. Muidugi on jutt lõpust kaugel, vanahärrade näpud ei mängi alati nendel mängutoosidel vajaliku osavusega. Püüan Hansu rääkivale telefonile: „Saame kokku, ajame väheke juttu”. Ei midagi erilist, lihtsalt tippoperaator Hans Roosipuust on saanud soliidses eas pensionär. Ja suhtlemisnälg liigutab mägesid, Lennart ütleb veelgi kõlavamalt: „Suhtlemisnälg on üks kultuuri vedrusid, see on püha asi”.
-
Õieti on kuradi külm, hirmu veel ei ole, ja põnev. Miks peaks inimene siit põrisevast aparaadist vabatahtlikult tühjusse kargama, terve elu alles ees? Lennumasina küljeuks on eest ära tõstetud, mis tähendab, et jäine märtsituul litsub otse näkku ja mootorimöire on ebamaiselt tugev. Kitsasse JAK-12 kabiini mahub peale lenduri, kelleks on Ülo Keedus, ainult kaks langevarjurit. Vanaaegsed varjud on tüsedad punsud, lisaks veel kõhul suuremat sorti abilangevari. Mingitest kiivritest pole siinmail…
-
Jõelaevukese nooreohtu kapten ja tüürimees ühes isikus (peale junga meekonnas kedagi ju polegi) on hädas. Augusti lõpus on Siberi väikeste jõgede veetase ohtlikult madal ja kinni me nüüd istume, kindlalt ja tükiks ajaks. Vool on siiski ütlemata tugev ja meie laevuke hakkab tasapisi kreeni vajuma, kas nüüd suisa külili, aga paar-kolmkümmend kraadi küll. Jõgi on Tromjegan, Obi lisajõgi Surgutist ülesvoolu, oleme oma teisel filmimatkal hantide juurde üles võtma karupeiete rituaale.…
-
Tõde on lihtne nagu ükskordüks – filmimehed varastasid ta paljaks! Ja see pole kaugete aegade folkloor, ehkki natuke ikka on ka. Sündmused ise rulluvad lahti kuuekümnendate esipooles, kui minu kolleeg ja koolivend Leningradi päevilt, helioperaator Ülo Saar läheb ringvaate võtterühma koosseisus Kalevisse nn ringvaatepala filmima. Mismoodi ja kes sokutab poistele suured portsud tooršokolaadi, ikka kümned kilod, seda ma ei mäleta, aga edasi on lugu nii, nagu sel puhul ikka on…
-
Tunnistan, et üsna naljakas on arhiivisäilikute koltunud paberitelt leida iseenda nime, ja ometigi komistan sellele. Olen 1966. aastal stuudio heliosakonnas heliinsener ja mõnikord ka dokfilmide helioperaator, säärane kahe isanda teener. Kenal maikuul kutsub heliosakonna juhataja Helmi Rämmi kokku koosoleku, et kinnitada sotsialistliku võistluse kohustused. Väljas on suur kevad, aga meie istume helisaalis ja jahume mingeid totrusi. Seltskond on väike, kõik omainimesed, juhataja on mu kooliõde Leningradi instituudist ja ma käin…
-
Ühel kenal päeval leian oma helilintide nimestikus asjakohaste ülestähenduste kõrval („kivipurustus Kunda-A ru karjääris, Tiina esimene iseseisev salvestus / tuttpütid pesal, Andres lahkub kummipaadiga / rehepeksumasin Vellaveres Želnini õuel”) ka hoopis kõrvalise lause – „täna öösel, 12/13. okt. 1982 põles Niguliste kirik”. Ja mälestused tulevad oma panipaikadest, sätivad ennast kenasti külakuhja ja ronivad siia leheküljele.
-
Sumpame Sangla soos varahommikust saati. Jahe oktoobripäev niristab vihma, kummikud on juba ammu vett täis, kaamera ja maki kaitsmisega tüütu niiskuse eest on kõvasti tegemist. Aasta on 1964, operaator Hans Roosipuu võtab üles dokfilmi soouurijatest. Kroonikaoperaatorina on ta uskumatult kiiresti ennast üles töötanud ja sündmusvõtetel hinnatakse teda püstolreporterina. Siin aga: virvendav vesi, soosaared, kastepisarates ämblikuvõrk männil, rästik vingerdab jõhvikate vahel . . . .
-
Kaks päeva ei ilmu vana Fordi, helibussi juht Mihkel Vaarmaa tööle, ehkki haige ta pole. Kolmandal päeval on ta helimeeste töökojas, otsib mind üles ja surub kõvasti kätt: „Õnnitlen teid, et te ellu jäite”. Jah, olen veel suure lõuasidemega, sest mõned päevad tagasi (veebruaris 1962) olin uuemas heliautos, mis Märjamaa lähedal avarii tegi ja mille juht, Mihkli kolleeg, vana Rüütel, surma sai. Teatava kummastusega taipan, et need kaks päeva on…
