$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Loomulikult seistakse alateadlikult vastu minevikus koloniseeritud kultuuridele subjektsuse andmisele. Vaatenurga vahetus, uute reeglite väljapakkumine on lubatud ainult omadele.

Mõnda „Lühkarite“ ideed saab ehk tulevikus lavastusekski arendada. Sellises protsessis võivad tekkida värsked tekstid, suhted, kujundid, mida ei suudetaks laua taga välja mõelda.

Ilmar Raagi kui sõjadokumentalisti teeb eriliseks Ukraina sõjaaegse seisundi nüansitundlik mõtestamine.

Matti Maasika raamat annab panoraamse ja ühtlasi detailse sissevaate Ukraina riigi ja Euroopa diplomaatia telgitagustesse.

Lavastuse „Eeter“ keskmes on dokumentaalne helimaterjal ja lavakujundus, näitlejad saavad tervikus mõjule pääsemiseks kole napilt eetris olla.

Antihedonism paistab trupil olevat vaikimisi tehtud valik, mis põhjendamist ei vaja. Pealiskaudne hedonismikriitika mõjub paratamatult pisut poosetamisena.

Stefanie Babsti NATO-kriitiline raamat alliansis ilmselt murrangut kaasa ei too. „Terav pilk“ on sihitud peamiselt Saksa poliitilisele eliidile ja valijaskonnale, et neid mõjutada.

Ingmar Jõela annab oma lavastuses „Giselle“ mõnuga aega naistele isekeskis semutsemiseks, rõhutatult feministliku agendata.

Sebastian Jungeri „Vabadus“ on ühtaegu ülistuslaul kõndimise puhastavale toimele, pioneeride sitkusele ja põlisrahvaste hõimuühiskonnale ning asümmeetrilisele sõjapidamisele.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.