$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Antanas A. Jonynas astub luulekogus „Uued sonetid“ eesti lugeja ette mõtliku, mängleva, nautlevana.

Iisraeli tõlkija Gili Haimovich võrdleb Jaan Kaplinski luulet aknaklaasiga, millelt nähakse peegeldumas iseennast – nagu ka armastuse puhul.

Mara Ljutjuk ei ürita oma kunstis kedagi petta, midagi ilusamaks (või koledamaks) maalida. Kõik on selline, nagu ta seda tajub. Seda võib nimetada hingeliseks realismiks.

Rein Raud: „Kuni ma ei tunnista teisi inimesi nende endi tingimustel, vaid suhtlen oma ettekujutusega nendest, seni suhtlen ma tegelikult ainult iseendaga. Sama käib ka kultuuride kohta.“

Looduslik mitmekesisus ja ainulaadsus on Eesti võimaliku visiitkaardina jäänud väärilise tähelepanuta.

Stanisław Lem paneb südamele, et kõik on kõigega seotud, nii ka teadus ja teadvus. Tehnika arenedes ei tohi jätta esitamata küsimusi eetika kohta.

On surmajuhte, millega oleme justkui leppinud ega pea vajalikuks rääkida humaansuse puudumisest, isegi kui need on niisama palju välditavad kui mõned teised.
Lääne ühiskonna õigustatud püüdes saavutada suurem sallivus ja võrdsus on midagi läinud viltu – poliitilisest ja eetilisest mõõtmest on saanud üks.

„Vivaarium“ ei püüa olla kellestki-millestki parem või teravam või kõnekam või aktuaalsem. Vastupidi, raamat on valmis leppima isegi tähelepandamatusega, kui see vaid mingil moel rõhutaks vaikust.

Rein Põdra „Maailm on imeline“ on ühtaegu mälestusteraamat, ajalooline romaan ja ühe ajastu dokument.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.