-
Tõenäoliselt on korralik „kogupere” täis labaseid klišeesid ja lääget väänatud moraalitsemist, mis on noorele vaimule sama kasulikud kui hamburger koolilõunaks. Andersoni film viib vaataja tagasi sellise lastekirjanduse juurde, mis toob tulevasele täiskasvanule sõnumeid maailmast, millest ta päris hästi veel aru ei saa. Aga teadmatuses on midagi põnevat ja kütkestavat. Möödunud aasta oli suurele animatsioonile märkimisväärne. Pixari parima animatsiooni Oscari võitnud „Üles!” (rež Pete Docter) ja samas…
-
Kummati on üheksat Oscarit püüdnud ja kolm saanud „Avatar” film, mille story vaevalt midagi uut pakub. Mis järgmisena juhtub või kuidas lugu lõpeb, on ette teada, sellepärast võib „Avatari” vaataja pöörata tähelepanu mujale. Raske on mööda vaadata disainist (tuleb au anda!), nagu ka jätta tähelepanuta pidev tsitaatide voog. Eeskujuliku popkultuuri teosena paljastub „Avatar” kui ideede ja motiivide kollaaž, kus iga elemendi küljest hargnevad nähtamatud niidid kultuurikanga…
-
Paranoia
Konspiratsiooniteooriad tunduvad muutuvat üha moodsamaks. Meenutagem kas või värvika kodumaise poliitiku sõnu: „Struktuurides on kallutatud jõud”. See on osa igapäevasest folkloorist: kusagil asub mingi varjatud ringkond, ringkond teiste ringkondade taga, kelle käes on võimuhoovad, ning neid hoobasid liigutades mõjutatakse kogu ühiskonda. Vajadus uskuda selliste ringkondade olemasolu näitab meie sekulariseerunud ajastu olemust – ilma vertikaalse teljeta maailmas on säilinud iha nähtamatu autoriteedi järele. Kuigi Jumal on …
-
Näeme veel osalejate ümberriietumist, lihaste masseerimist, sokkide vahetamist, üks jooksja sõidutatakse kanderaamil minema, tema ponnistus on lõppenud. Võistluse kestes võib väsinud mees koguni pikutada; ega teist nii mõnusat spordiala vist olegi, kus võib end vintsuli visata. Just ideaalne filmimiseks. Kas tegemist on mõttetu enesepiinamisega? Või mõttekaga? Ja mis siis kokkuvõttes üldse toimub? Kas jõujookide ja kütusefirma Neste reklaamiüritus? Ja sellepärast, et osavõtjad oleksid pidevalt oma reklaamidega…
-
Hiljaaegu sattusin vaatama filmi „The Thing from Another World”, („Objekt teisest maailmast”, 1951), mis on kuulsa Carpenteri filmi „The Thing” (1982) eelkäija. Filmi lõpus näeme koledat olendit ennast: suurt kasvu, paksult grimeeritud näitlejat, kes vehib aeglaselt ja ekspressiivselt oma kätega ning läheneb mööda koridori aeglaselt-aeglaselt oma ohvritele. Sellest suurest, grotesksest kogust õhkub kurbust, hirmu, üksiolekut ja metsikust. Tema aeglane majesteetlik lähenemine kasvab suures plaanis agooniaks pärast…
-
„Mustlase missioonis” on juba filmi alguses mängitud müstilise mustlase kujundiga. Dokumentaalkaadrites näeme ajaloolist ülevaadet Eesti romadest, kusjuures isikud jäävad nimedeta, selgituseta. Keegi ei tea neist Teises maailmasõjas hävitatud romadest siiani midagi. Film pakub küll sissevaate Georg Vinogradovi, tema pere ning temaga kokku puutuvate inimeste ellu, kuid midagi jääb ka nimetatud isikute puhul ikka selgusetuks. „Müstilise mustlasega” seostuvad eeskätt pildid ennustajast, hobusevargast ja kaunist, rõõmsameelset tantsijannast. Laiapea…
-
1992. aasta 14. aprillil, rohkem kui 13 aastat pärast oma esimese ohvri tapmist, läks 56aastane vanaisa, endine vene keele ja kirjanduse õpetaja Andrei Tšikatilo Lõuna-Venemaal kohtu alla, teda süüdistati 53 naise ja lapse seksuaalses väärkohtlemises ja mõrvas. 1994. aastal viidi täide talle määratud kõrgeim karistus, surmanuhtlus. 2004. aastal esilinastus film tähendusliku pealkirjaga „Evilenko”, kus peategelase prototüübiks Andrei Tšikatilo. „Evilenko” ei ole õudusfilm, mõrvari tegusid pigem ei…
-
Loomulikult seisab seal Peeter Tooming, kolleeg ja filmioperaator, mõnikord fotograafina kuulsamgi, ja tuletab kaugelt meelde, kuidas ta Niguliste põlemist tol saatuslikul ööl pildistab. Tema pere elab Kirjanike Majas, otse Pegasuse kohviku seina taga. Tuleragin ja kärin ning pilt pildi järel, iga kaadri võttehetk täpselt üles tähendatud, pildid valmis kopeeritud ja siis ootama jäädud – „Küll need uurijad mu ise üles leiavad!”. Ja leiavadki, mingid nüansid fotodel…
-
Nüüd, järele mõelnud, mõistan, et süüdistajail oli siiski õigus: dokumentaalfilmi arvustaja ongi skisofreenilises olukorras, sest dokumentalistika ise on skisofreeniline filmiliik. Dokumentaalteose puhul on arvustajal võimalus iseloomustada filmi tegelast, ütlemata sõnagi reaalse inimese kohta, kes filmis esineb. Tegelaste elust on filmi jõudnud üksikud kaadrid, kõik viimseni filmitegijate hirmuäratavas meelevallas. Need kaks – tegelane ja inimene – kannavad sama nime, paistavad identsed, ent ometigi on vaataja jaoks tegemist…
-
Olgu pealegi, naistekas oma maneeri vastu ei hakka, faktoloogia valgustamine siin oleks samasugune stiiliaps kui anda Anu Saagimi kätte entsüklopeedia. Naised on emotsionaalsemad olendid, nõnda on tegemist meeleolufilmiga, mis ei pretendeeri tõe tabamisele. Vaataja näeb ja kuuleb Ruhnu pisikooli ainsa pedagoogi Kadri tegemisi ja monoloogi, see on üles võetudsalvestud sõbrannilikult-lahedalt. Teravusi on välditud, kogukonnasisestele vastuoludele ja väikeühiskonna intriigidele on vihjatud, kuid neist on kergelt üle libisetud.…
