
Laval rullub lahti seeria enam-vähem suvaliste reeglitega suhtlusmänge, kus oma, eelkõige puhtformaalne, roll on nii rõival kui ka tekstil, rääkimata liikumisest.

Kaks sisuldasa nõukajärgsest juurikast aretatud filmi võtavad aegruumilises plaanis kardinaalselt erineva suuna: „Mälestus“ emigratsioonist minevikku, „Hiina meri“ kohapealt tulevikku.

Jorge Luis Borgese „See värsikunst“ võtab kohe alguses tuurid üles ja sööstab paigalt nagu Apolloni kont.

Kui etenduse alguses palutakse publikul telefonid välja lülitada, tähendab see ühtlasi kohustust anda vastu mingi muu ekraan, seekord laval.


See näitus on inimlik tundepööris, kus võib kokku puutuda nii sentimentaalse ilu kui ka looduse elementidega.

Kohila on Eesti keraamikute Meka, sest siinses Tohisoo mõisapargis on Baltimaade suurim puupõletusahi.

Parim mõte, nagu Kivivalgel lugejaile ilmutab, ei ole mitte ainult selline, mis kunagi ei teostu, vaid selline, mis on silmnähtavalt niiviisi konstrueeritud, et seda ei saagi kunagi teoks teha.

Oma uue näitusega on Ove Maidla liikunud graafika, joone ja teravuse suunas, kuid oma valikutest, visioonist ja kujutatust tulenevalt jõudnud välja ikkagi pastoraalsusse.

Andri Krasnjaštšõhhi teose „Jumal on. +/–“ tegelik põhiküsimus on vene keele praegune positsioon läänes.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.