Kas asjaolu, et oled „Draama“ uus tegevjuht, on toonud selle festivali korraldusse ja aluspõhimõtetesse mingisuguseid muudatusi?

Kolmekümne aastaga on see festival kinnistanud end Tartu ja Lõuna-Eesti teatrisõprade igasügisese kohtumispaigana. Suuresti jätkame seda, milles peitub „Draama“ edu võti: nädalaks tuuakse Tartusse kokku kirev kaleidoskoop viimase aasta põnevamatest teatritöödest. Erinäoliste teatrielamuste pakkumise kõrval on festivalil oluline teadliku publiku kujundamine, teatriväljal uute tegijate tutvustamine ning tähelepanu pööramine Eesti teatris aktuaalsetele küsimustele. Etenduse­järgsetest publiku ja teatritegijate kohtumistest on nüüdseks kujunenud festivali orgaaniline osa. Seega, oleme uuenenud meeskonnaga lähenenud seekordsele festivalile sooviga hoida „Draamale“ ainuomast, viimistledes ja nüansseerides seda siit ja sealt oma käekirjaga.

Milliste põhimõtete järgi „Draama“ põhiprogramm seekord kokku pandi?

Eestis jõuab aastas lavale keskmiselt 240–300 uuslavastust. Sellel kõigel silma peal hoidmine on mahukas ja vastutusrikas töö, mida üksi ei oleks ükski kuraator võimeline tegema. On hea meel, et „Draama“ loomenõukogu töös andsid oma panuse minu kõrval ka mitmesuguste teatrivaldkondade esindajad: Liisi Aibel Eesti Teatri Agentuurist, Karl Birnbaum Von Krahli teatrist, teatriuurija ja -kriitik Madli Pesti ning teatrikunstnik Kristjan Suits. Lisaks andis meile nõu teatriteaduse nooremteadur Helen Kannus, kes täidab sel aastal festivali kommunikatsiooni- ja lisaprogrammi juhi rolli. Põhiprogramm sai kokku lavastustest, mis olid meie loomenõukogu liikmeid viimase aasta jooksul kõnetanud, üllatanud ja puudutanud.

Rõõm on tõdeda, et kõik teatrid, kellele ettepaneku tegime, võtsid kutse ka vastu – kutse „Draamale“ on seega teatrite seas kõrgelt hinnatud ja lavastuste programmi kuulumine auasi.

Tegemist on läbilõikefestivaliga. Kas Tartusse kutsutud lavastuste põhjal tulevad ehk esile praeguse Eesti teatri suundumusedki?

„Draama“ tänavune põhiprogramm näitab, kui mitmekesine, julge ja rahvusvaheliselt kõnekas on Eesti teater praegu. Festivalinädalal saab publik kokku eriilmeliste teatrivormide ja autorikäekirjadega: programmist leiab nii punkmuusikali, sõiduauto­lavastuse kui ka mitu suurproduktsiooni, seejuures on kogenud meistrite kõrval esindatud ka verinoorte debütantide esimesed täistabamused.

Eesti teater on oma kirevuses ja eripalgelisuses väga rikkalik. Festivali võib lugeda kordaläinuks, kui iga vaataja leiab programmist endale kas või ühe uue teatri, loovisiku või kunstilise koosluse, kelle tegemistel ka tulevikus silm peal hoida.

Milliseid eesmärke kannab endas festivali lisaprogramm?

Ühe mahukama osa „Draama“ festivali lisaprogrammist moodustavad etendus­järgsed vestlusringid. Publik saab etenduse järel kohtuda lavastuse trupiga ning jagada vahetult muljeid või küsida äsja nähtud lavastuse kohta. See on haruldane võimalus ja Tartu publik oskab seda hinnata.

Sel aastal tähistab Eesti Etendusasutuste Liit, mis oli Eesti teatri festivali üks ellukutsujatest 30 aastat tagasi, oma 35. tegutsemisaastat ning korraldab festivalinädalal Tartus kahepäevase Eesti teatri konverentsi.

Ühe uue algatusena toimub esmakordselt koostöös Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liiduga teatrilaboratoorium „Uus põhi“: see tutvustab noori lavastajaid ja nende minilavastusi, mis põhinevad värskel Skandinaavia dramaturgial. Festivalinädala jooksul tehakse koos selleks ajaks kokku tulnud trupiga intensiivselt proove, et esitleda lõpp­tulemust „Draama“ eelviimasel päeval.

Samelini tehases saab aga kogeda suuremahulist tajuteatraalset ruumilist kunstiteost „Segased signaalid“, mille autoriteks on Kristjan Pütsep ja Renzo van Steenbergen. Kõiki meeli mõjutav teos koosneb sajast elektromehaanilisest skulptuurist, mis põhinevad aastakümneid vanadel Norma plekist kuivtoidupurkidel.