Tänavu võitis väärtfilmimaailma aasta ehk kõige olulisema autasu, Cannes’i festivali Kuldse Palmioksa rumeenlase Cristian Mungiu mängufilm „Fjord“, kus on vaatluse all uskliku ja ilmaliku maailma kokkupõrge tänapäeva Norras.

Filmi juures töötas režissööri assistendina Ingrid Cristea Vendelin, Rumeenias elav eestlane, kelle kontol filme ja töökogemust juba omajagu. Selge see, et kuna eestlasi on nii vähe, on nende osalemine mõnes sellises suursündmuses meile oluline asi. Seetõttu küsisimegi temalt rohkem „Fjordi“ ja ka tema karjääri kohta üldisemalt.

Mis tunde „Fjordi“ võit tekitas, kui sellest kuulsite?

Suurt rõõmu, õnnitlesime üksteist kella kaheni öösel. Sama tunne oli omal ajal „Seksikaubandusega“¹, mille lavastajaks oli tulevane Harry Potteri filmide režissöör David Yates ja mis kokku kaheksa BAFTA auhinda ära näppas.

Kas olete ka ise „Fjordi“ juba näinud?

Ei ole lõppvarianti näinud, eks enne siinsetesse kinodesse jõudmist korraldatakse näitlejatele ja meeskonnale eelesilinastus.

Kirjeldage oma tööd režissööri assistendina.

Esialgu on stsenaariumide lugemine. Siin on natuke kujutlusvõimet vaja, et panna rahvastseenidesse korralikud arvud, vaadata, kui mitu vōtteplatsi leekides või plahvatustes hävib, et need ehitada, mitte üürida, samuti fikseerida veealused võtted basseinidega stuudiotes jne. Seejärel läheb režissööri assistendi (AD) programm produtsendi kätte ja kui nende rahaline pakkumine sobib, siis hakkavad ka läbirääkimised filmi tootmiseks.

Filmitegemisel alustan enam-vähem samaaegselt näitlejatega. Minu kohustus on korraldada kõik enne filmivõtete algust vajalikud kohtumised, proovid jne ning filmivõtete ajal paralleelselt nendega jätkata, samuti filmimispäevadel näitlejate, kaskadööride ja kõigi asjaosaliste kokkukutsumine eri kellaaegadel, et kõik oleks filmimise hetkeks valmis.

Kuivõrd peab režissööri assistent olema loominguline, et oma tööd hästi teha? Millised erioskused või võimed selle töö tegemisel kasuks tulevad?

Nagu mainisin, esimese tööpoole peal on kujutlusvõimet vaja. Kui juba filmimiseks läheb, siis on rohkem selline administratiivne töö, kus läheb vaja palju taktitunnet, et iga näitleja ja meeskonnaliige plaanikohaselt tegutseks.

Kuidas laabus koostöö Cristian Mungiuga? Mida temast arvate, kas olete ka tema varasema loominguga tuttav?

Cristian Mungiuga pole ma enne koostööd teinud. Loomulikult on kergem töötada režissööriga, keda tunned ja tead juba, mis talle ettevalmistamisel vajalik on. Cristiani omadus on tema rahu, mis hoidis võtteplatsil kogu meeskonna oma lummuses. Igaüks andis endast parima, et kaamera ees oleks just see, mida soovivad Cristian ja Tudor [operaator Tudor Vladimir Panduru – toim].

Filmi võtted tehti vist enamasti Norras. Kuidas jaotus Norra ja Rumeenia panus, kuidas seda koostööd iseloomustate?

Kõik võtted toimusid Norras. Meie meeskonnas olid paljud Norrast, nendega koos töötamine vajas esialgu harjumist, kuna nende tööpäevad olid lühemad kui meie omad. Kui kutsusid mingil hetkel üht või teist, siis avastasid, et nad on koju läinud. Aga siis kattis keegi teine nende puudumise, nii et probleemi sellega ei tekkinud.

Milline on üldse olnud kõige jaburam või kummalisem probleem, mis on ette tulnud ja mille olete pidanud lahendama?

Mulle tundub, et enamik filmivõtete probleemidest ongi jaburad. Kui mõni teise valdkonna inimene kuuleks meie probleeme! Liiga palju tossu stseenis, näitleja tee on liiga tuline, viis meeskonna liiget peavad sõduriteks ümber riietuma, kuna teeme ka ühe teise stseeni ja täna on meil massistseenides vaid vanemad prouad jne. Loomulikult on lugusid palju, aga see oleks klatš!

Teie filmograafias on mitmeid üsna eksootilise tootjamaaga filme: „Katkestus“ on paberite järgi Saudi Araabia film, „Vaatleja“² jällegi Araabia Ühendemiraatide toode. Erines nende tegemine kultuuriliselt mingil moel?

Igal maal on oma isikupärased nõksud. Ka „Fjordi“ puhul. Ma valmistasin filmi ette režissööri teise assistendina (second AD) ning kui filmiseks läks, siis oli üks teine tüdruk Norrast, kes nende näitlejatega ühendust pidas ja mina olin rohkem võtteplatsil, et kõike organiseerida. Võtted toimusid laevade sõiduplaani järgi, nendega sõitsime erinevate võttekohtade vahel.

Enamik maid töötab Ameerika süsteemi järgi, mis aitab üksteisest aru saada. Loomulikult on erinevusi India filmidel, araabia maade filmidel ja Euroopa filmidel, aga see teebki mu töö huvitavaks, sest sajad inimesed eri kultuuridest valmistavad ette seda ühte kaadrit õigeks ajaks. Arvan, et kui ma ei oleks töötanud selliste filmidega nagu „Karp 21“, „Jõuluvanade vahetus“ või „Sonja“³, oleks mul Norras filmimine palju raskem olnud. Põhjamaadel tehakse programm varakult valmis ning sellest hoitakse kinni. Cristian pidi valima võttepäevi sageli ilma järgi: kui sadas lund, siis pidime talve­stseene filmima!

Teie filmograafiast leiab ka ühe teise Rumeenia legendaarse režissööri filmi, Corneliu Porumboiu „Vilistajad“⁴. Kuidas see kogemus oli?

Pean tunnistama, et „Vilistajad“ on siiani üks minu lemmikprojekte. Kogu meeskond, näitlejad ja maagiline Gomera saar, kus me seda filmisime, andsid sellele projektile erilise võlu.

Mis teile oma töö juures kõige rohkem meeldib ja mis ei meeldi? Mis võiks olla teisiti?

Arvan, et on tore, et saab valida, kellega töötada ja millal. Üritan sügisel ja kevadel mõne projekti kallal töötada, ja suvekuudel ja talvel olen Eestis. Ei oskagi arvata, mis teisiti võiks olla, olen selle rütmiga nii harjunud.

Kuidas Eesti filmi asi Rumeeniast vaadatuna paistab? Kas olete mõnd filmi ka näinud ja mis on meeldinud?

Rumeenias linastus päris menukalt viimati „Savvusanna sõsarad“⁵, mida vaatamas käisin. „O2“⁶ meeldis, oli hea stsenaarium. Eesti filme jälgin – ja ei saa öelda, et olen erapooletu.

Film on hea siis, kui lugu jutustatakse ära nii, et ma ei pea kordagi mõtlema: miks kostüümid ja grimm omavahel kokku ei lähe? Või miks geel­küüned ajaloolises filmis, tagaplaanil, aga olemas? Mõnikord toob hea filmi ühte väiksemasse rolli valesti valitud näitleja ka filmist tagasi kinosaali.

Mainisite, et teil oli nädalavahetusel just võte. Mis film see on?

Jah, filmime ajaloolist sõjajärgset draamat. Režissöör on Itaaliast, operaator Taanist, jälle rahvusvaheline.

Kas teil töötatakse siis regulaarselt nädalavahetustel? See on küll Eestis teistmoodi.

Pikkade filmide puhul eelistatakse nädalavahetused nädala sisse panna, et inimesed ka panka ja hambaarsti juurde jõuaksid. Nädalalõppudel saab filmida ka ametiasutustes, näiteks koolides jm. Ja eriti sobib see inimestele, kes kaugemalt tööle tulevad, sest nädala sees on Bukarestis päris suured liiklusummikud. Nädalavahetustel on rahulik. See ei ole siiski reegel.

Millised on edasised plaanid? Kas on juba teada ka projekte, millega tuleb edaspidi tegeleda?

Pärast praeguse projekti lõpetamist tulen jälle Eestisse. Sügiseks on paar projekti tules, nagu öeldakse.

Kas AD on rohkem produktsiooniassistent või pigem ikkagi režissöörile pühendunud? Või oleneb panus produktsioonist ja stsenaariumist?

Oleneb produktsioonist ja režissöörist. Üldiselt paneb AD režissööri soovid produktsioonile kirja, et otsustataks, kas ideed on rahaliselt teostatavad või mitte.

Milline AD te olete, kas pigem selline jõuline, isegi sõjaväelik, või pehmema loomuga ja rahulikku laadi? Kas kogemus on loomust muutnud ka?

Kindlasti rahulik. Eestlane ikkagi! Kogemus tähendab seda, et üht probleemi annab mitut moodi lahendada.

Mitut ADd saadakse Rumeenias endale keskmiselt lubada ja kuidas see tööd mõjutab? Eestis on tavaks üks AD, kes on platsil ja haldab kogu projekti, ning teine AD teeb päevaplaane ja hoiab n-ö tagatoa korras. Kas Rumeenias on samamoodi?

Meil on tavaliselt neli ADd. Esimene ja teine samamoodi nagu Eestis, kolmas hoiab massistseenides osalejatel silma peal ja paneb nad kaadrisse, teine teine (second second) hoolitseb näitlejate menüü, poeskäikude ja muu filmiga mitte seonduvate asjade eest. Kui näitlejad on filmiplatsil, hoolitseb ka nende eest. Mõnikord on meeskonnas ka eraldi trupiassistendid (cast assistant), kes tegelevad pearollides näitlejatega.

Kui India filmi kallal töötasin, tuli režissöör kohale kaheksa ADga – ja igaühel oli tegemist …

Millised on Rumeenia ADde väljakutsed filmitegemise juures, kas aega mahtumine või midagi hoopis muud? Eestis on ilm väga keeruline faktor, aga koostöö puhul on häda näiteks väga erineva töötundide mahuga – tööaeg ei kattu.

Mainisin juba „Fjordi“ „kaduvaid“ meeskonnaliikmeid. „Jõuluvanade vahetuses“ oli meil Islandi grimmikunstnik, kes sõitis pärast lõunapausi tagasi hotelli. Aga kõik oli ette valmistatud ja tema assistendid, kes tulid hiljem, hoidsid grimmi päeva lõpuni korras, nii nagu vaja. Mõnikord pannakse juba alguses teatud meeskondadele üks-kaks ületundi iga päev.

Ilmaga arvestame ka meie alati, cover set⁷ on alati olemas, mõnikord isegi mitu juhuks, kui sajab, et filmida siseoludes teisi stseene.

Mida teha, kui on näha, et planeeritut samal päeval ära filmida ei jõua? On äkki mõni nipp, kuidas olukorraga rahulikult toime tulla?

Kui näitleja järgmisel hommikul lennuki peale ei lähe, saab stseene ümber paigutada. Muidu peab päeva, kuigi pikema, ikkagi ära lõpetama. Kindlasti peab filmima kaadrid näitlejaga, kes ära läheb. Siis paneme järgmisel päeval kellegi teise tema riietesse ja filmime kaadrid teiste näitlejatega üle tema õla või mingil muul moel. Või jätame detailid teistele päevadele.

Milline on Rumeenia filmi platsikultuur? Kas ollakse vaiksed ja rahulikud või pigem emotsionaalsemad? Ja kuidas „Fjordi“ võtteplatsil sujus?

Rumeenlased on valjuhäälsed ja sõbralikud. Absurdihuumor käib töö juurde. Meil on selline moto, et kui midagi on vaja ja see ohtlik ei ole, tuleb see kohale tuua või seda teha. Filmimaagia, nagu öeldakse. Poisid tõid veoautotäite kaupa lund kõrgelt mägedest, kui ilm meil võtte­platsil sulale läks. Norra meeskond aitas kõiges kaasa.

Kas Rumeenia näitlejatele meeldib filmis töötada?

Jah, loomulikult. Filmis näitlemine on ju nii erinev teatris näitlemisest. Mul on siiani meeles üks vanem Rumeenia näitleja, keda pidime rääkimise ajal iga kord jälgima, kas ta ütleb teksti meie selja taga olevale inimesele või meile. Ta oli lihtsalt harjunud suurele publikule esinema ja rääkis vaid kogu saaliga …

Ja Eesti vaates väga oluline küsimus: kas jõuate töö kõrvalt isiklikku elu ka elada?

Tõsi ta on, et see on töö, kus annad kõik ühe inimese loomingule. Mina alustasin siis, kui mu lapsed olid veel väikesed. Õnneks olid kõik neli vanavanemat hea tervise juures ja tegelesid nendega palju.

Kuna olen vabakutseline, siis saan valida, millal töötan, ja nii teen vaid paar filmi aastas. Muul ajal osalen video­klippide ja reklaamide loomisel, need saavad kiiresti tehtud ja nii on aega ka pere jaoks.