Filmiuuringute alla mahuvad erinevad teemad, alljärgnevalt piirdun ennekõike filmiajalooga. See on kõige ulatuslikum osa meie filmiuuringutest, ülejäänu on tahes-tahtmata sõltunud ühe või teise uurija olemasolust ja tema huvidest (loe: esmasest tegevusvaldkonnast). Filmiajaloost rääkides keskendun omakorda rohkem selle kujunemisele (nii on mõistetav ajaline piirdumine üksnes mulluse sajandiga). Samas haarab filmiajaloo kujunemine mitmeid piiripealseid episoode, mille puhul võib küsida, miks need üldse peaksid mahtuma meie siinse teema raamesse.

Siiski. Võrdleksin järgnevalt jutuks tulevat paljuski vesterni klassikalise frontier-situatsiooniga. Ääremaaga, kus hommikul tõmmatakse küll lipp vardasse, kuid kuhu tsiviliseeritud keskvõim tegelikult ei ulatu, kus sestap tuleb ise hakkama saada ja valge inimese võimu teostada-tekitada, kes kuidas. Ajaloolane Frederick Jackson Turner täitis algselt hõreasustusele viitava frontier’i uue sisuga, nägi siin ameerikaliku demokraatia ja omaalgatuslikkuse lätteid. Turneri seisukohad piiriala rollist USA sootsiumi kujunemisel on leidnud kritiseerimistki, kuid on olnud populaarsed ning vähemalt vesternižanris ja (filmi)dramaturgias on Turneri omaenese õnne sepistamise vajadus kindlasti omal kohal. Miks mitte meie filmiajaloo eelloost ja selle pioneeridest rääkimiselgi. Keskvõimu rollis oleks filmiajalugu, mida veel pole, mis alles ootab tekitamist. Ja mille kujunemises etendasid oma rolli ka seigad, mis esmapilgul ei paista filmi­ajaloo alla vahest mahtuvadki. Ikka sammhaaval.

Meie filmiajaloo kujunemises eristan tinglikult kolme perioodi, seda ajalises plaanis, kuid ka sisuliselt erinevate dominantidega: 1) Eesti Vabariigi 1920-1930ndate ajakirjandus eesti filmi minevikust, 2) Nõukogude-aegsed teatme­materjalid, 3) 1960ndad jj – filmiajaloo tegelik sünd ja kujunemine.

1920-30ndate ajakirjandus. Noil ajul avastati, et meie filmil on ajalugu. Kohe 1920. aasta alul võis lugeda, et „Eesti kinolindil on juba oma ajalugu“¹. Tõsi, tegu oli Estonia Filmi esimese filmikroonika promotekstiga (samalaadne tekst ilmus ka Päevalehes²). Aga vastne stuudio tahtis seostada oma tegevuse eelnevaga, olla selle jätkaja ning edasiviija.

1930ndatel võeti meie varasem film tõsisemaltki ette. Postimees teab 1934. aastal kirjutada, et meie film on 20 aastat vana.³ Aasta hiljem, 1935, ei saa pealinna leht kuidagi kehvem olla: Esmaspäeva veergudel on eesti film ühe aastaga tervelt viis aastat vanemaks saanud ja on juba 25 aastat vana!⁴ (Erinevus tulenes alguspunktideks peetavatest aastatest: kas 1914 või 1910.)

Ei maksa arvata, nagu olnuks eesti filmilugu toonase ajakirjanduse eriliseks huviobjektiks. Toonaste filmiajakirjade veergudel on see rohkem ikka külaline. Eesti Vabariigi päevil ilmus meil rida filmiajakirju, kokku ligi kümmekond nimetust, üle poole neist küll enam kui lühiajaliselt, ühest-kahest numbrist kaugemale jõudmata.⁵ Valdavalt püüti lugejat meelitada ikka rajataguste uudistega, avaldati filmistaaride dieete, nende aadresse jms. Lisaks juttu moetantsudest või hoopis filateeliast.

Ometi leidub ka tänuväärset materjali eesti filmi kohta. Näiteks „filmi­asjanduse eriajakiri“ Ekraan, mis üheainsa numbriga piirduski. Novembri lõpus 1924 ilmunud Eesti National Filmi väljaanne oli suuresti „Mineviku varjude“ ja „Õnneliku korterikriisi lahenduse“⁶ reklaamtrükis. Filmid pole säilinud, ajakiri aitab neist ettekujutust saada. Võimaliku hinnangu peame mõistagi mujalt leidma, siin Ekraanist abi ei ole.

1924. aastal asutatud „kinoteadusline ajakiri“ Film pidi ilmuma kaks korda kuus, kuid piirdus kokku üksnes kahe numbriga. Enne hingusele minekut jõuti ajakirja avanumbris üllitada Eesti Filmi Stuudio (Balduin Kusbock, kes oli järgnevalt üks aktiivselt filmist kirjutajaid) õppekava ja info stuudio lavastustest.⁷ 1924. aastat võibki pidada meie filmiajakirjanduse algusajaks. Erinevalt 1921. ja 1922. aastal ilmunud väljaannetest Teater ja Kino ning Kino Leht, mis pelgalt refereerisid teatrite-kinode eeskava, üritati 1924. aasta trükistes käsitleda mitmeid filmiteemasid. Nende eluiga jäi küll lühikeseks, ent algus oli tehtud.

Pikima staažiga, 1935. kuni 1940. aastani ilmunud nädalalehest Film ja Elu leiab lisaks tavapärasele filmimaailma glamuurile (väljaandjaks Eesti Rahvuslik Filmiühing Hollywood) nt väärtuslikku infot filmi „Karujaht Pärnumaal“ valmimise kohta.⁸

Meie filmipärand on säilinud kohati enam kui puudulikult. Nii on omaaegne ajakirjandus oluline allikas filmiajaloo lünkade osaliselgi täitmisel. Näiteks mahukast kahe ja poole tunnisest ülevaatefilmist „Filmikaameraga läbi Eesti“⁹ on meieni jõudnud kõigest paari­kümne minuti jagu filmilinti. Estonia Filmi suurettevõtmise reklaamid (seal on ära toodud detailne sisukirjeldus) aitavad saada mingisugusegi ettekujutuse suurest ülevaatefilmist, sh selle 1924. ja 1926. aasta väljalaske erisustest.¹⁰

Nõukogude-aegsed jm teatme­materjalid. Selles poolsajandis eristan esmalt teatmematerjale kui jätku eelnenud ajakirjanduslikele ajalooallikatele. Kuid üksiti on tegu sammukesega süsteemsema (ja sealt edasi analüütilisema) käsitluse suunas. Ärgem see­juures unustagem, et tegu oli internetieelse ajastuga. Seda, mis nüüd paari hiire­kliki kaugusel, oli toona üsna raske kätte saada, kui üldse. Sellest teatme­materjalide, filmograafiate jms tähtsus ja väärtus tollal. (Vrd praeguse Eesti Filmi Andmebaasi või Meediateegiga.)

Tallinnfilmi teatmikega (1972–1989) tegi algust Luule Žavoronok (Pavelson), ühtlasi kogus ta stuudio tegevuse kajastusi ajakirjandusest. Need sisaldasid andmestikku vastava aasta toodangu kohta (filmo- ja bibliograafiad, auhinnad), filmiaasta sündmuste kroonikat. Sisuliselt on sellest välja kasvanud Õie Orava mahukas „Tallinnfilm I ja II“ (2003- 2004). Olgu see üks step by step näide meie filmiajaloo kujunemisest.

Järgnevalt koostas ka Eesti Telefilm oma aastatoodangu filmograafiaid. Selletaolisi teatmikke oli teisigi. Nt kinoliidu kongresside eelsed teatmikud, mis andsid ülevaate liidu loomingulisest tegevusest kongressidevahelisel perioodil (valdavalt viis aastat), sisaldasid andmeid liidu liikmeskonna kohta jms.

Ei saa siin kuidagi unustada meie Filmiarhiivi väljaandeid: „Eesti Filmiarhiivi filmidokumentide annoteeritud kataloogi“ I osa 1912–1940 (1991) ja II osa 1940–1970 (1988). Uude sajandisse jääb „Eesti Kultuurfilmi kataloog 1933–1940“ (2008). Arhiivid säilitavad mineviku­pärandit, kuid ilma vastavate kataloogideta, ilma „infoväravate-teejuhtideta“ jääks see pärand meile tegelikult kättesaamatuks.

Teatmematerjalide lõpetuseks tuleb mainida ülevaateartikleid eesti filmist entsüklopeedilistes väljaannetes, nagu ENE (1968–1976), teatmeteos „Nõukogude Eesti“ (1975, 1978) ja venekeelne „Kino­slovar“ (1986). Tihtipeale kasutame neid kui teatmeallikaid, kuid õigupoolest on tegu igati filmiajaloo alla mahtuvate tekstidega.

1960ndad jj – filmiajaloo uurimused. Sisuliselt algab filmiajaloo kirjutamine meil 1960ndatel (nagu tegelikult filmikunstki): Ivar Kosenkraniuse „Eesti kino minevikuradadelt“ (1964). Valdeko Tobro „Kirjanduse ja filmi“ (1972) keskmes on kindel aspekt, filmidramaturgia, toona aktuaalne kirjanduse ja filmi vahekord (esimesi samme astuv mängufilm, ekraniseeringute rohkus).

Meie filmiajalugu oleks mõeldamatu ilma Veste Paasita (1931–2002). Teise maailmasõja eelset filmi vaatlevad tema „Olnud ajad“ (1980), „Ajahetked“ (1987) ning „The Development of Estonian documentary films from 1912–1940“ (1996).

Oluliseks tähiseks kujunes ajakirja Teater. Muusika. Kino asutamine (avanumber aprillis 1982) – filmialaste kirjutiste avaldamisvõimalused avardusid märkimisväärselt.¹¹ Siinkohal ei ole juttu olnud filmiuurijate töökohtadest – neid õigupoolest polnudki.

Lubasin filmiuuringute osas piirduda üksnes filmiajalooga, ent kuidas jätta nimetamata siinmail tegutsenud maailmakuulus semiootik Juri Lotman ning tema „Filmisemiootika ja filmiesteetika probleeme“ (1973)! Selle rõõmsa noodiga on aeg otsad kokku tõmmata.

Pidin jääma möödunud sajandisse, aga mainin siiski ära Enn Säde „Säde filmist. Lood eesti filmimetsadest“ (2016), Andres Laasiku „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“ (2011) ja Tristan Priimäe „101 Eesti filmi“ (2020). Piirdusin esmajoones mõnede näidetega möödunud sajandi tegemistes, ammendavusele pretendeerimata.

Lõpetuseks oluline teetähis meie filmiuuringutes, kogumik „Lavastaja Grigori Kromanov“ (koost Irena Veisaitė, 1995), kus on nii loomingu analüüsi kui ka mälestusi ja isiklikke dokumente-kirjavahetust. Mitmetahuline portree meie ühest mõjukamast filmiloojast on raamat, mis kajastab igati vääriliselt Grigori Kromanovi elu ja loomingut.