Veidi ajaloost
Kunstnikud on nagu rändlinnud, kes paremate õpi- ja teenimisvõimaluste otsinguil on ikka ringi rännanud, levitades voole ja stiile, eirates riigipiire ja ähmastades koolkondlikke piirjooni. Hollandlased näivad igatahes flaamlastes siiani nägevat, lihtsalt Madalmaade lõunaprovintside elanikke (keeleliselt nad ju ongi lähedased), mitte üht teist rahvast, vastav on ka suhtumine kunsti. Holland ja Belgia on tervete ajajärkude kaupa poliitiliselt enam-vähem ühte kuulunud. Otsustavaks eraldumishetkeks oli seitsme põhjapoolse provintsi lahkulöömine 1581. aastal. 1813. aasta ülestõus Hollandis murdis 1795. aastast kehtinud prantslaste võimu ja pakkus taas iseseisvunud maa krooni senise asehalduri pojale Oranje printsile Wilhelmile. 1815. aastal liitis Viini kongress Hollandi, Belgia ja Luksemburgi ühendatud kuningriigiks Oranje Wilhelm I-ga troonil, kuid riigi lahutas nüüd juba lõplikult osadeks 1830. aasta Belgia revolutsioon. Belgiast sai iseseisev kuningriik: esimene kuningas oli Koburgi Leopold. (Luksemburg on iseseisev suurhertsogiriik 1867. aastast).
Kunstnike rännud. Saksamaa
Kuigi hollandi ja flaami koolkond eristusid teineteisest tugevalt juba XVII sajandil, kuldajastul (Rembrandt ja Peter Paul Rubens oma koolkonnaga), oli neil ka mõndagi ühist. Kunstnikud asusid sageli lõunast põhjaprovintsidesse või vastupidi, tollal ka usulistel motiividel. Rännati mujalegi. Näiteks hollandi romantilise maastikumaali keskne figuur, suure kunstnike dünastia tähtsaim liige B. C. Koekkoek asus 1834. aastal Klevesse Põhja-Saksamaal. Saksamaa ja Madalmaade piirialadel on alailma toimunud kunstnike liikumine naabermaale. XVI sajandi teisel poolel pages madalmaalasi usulise tagakiusamise eest Frankenthali Rheinland-Pfalzis, kus tekkis Frankenthali maastikumaali koolkond. Saksamaal on sündinud Hans Memling, Kölnist ida pool asuvas Siegenis – Rubens. Kuldajastul jäädvustasid mõned hollandlased ka Reini-äärseid maastikke, nagu seda on 1640. ja 1650. aastatel teinud Herman Saftleven juunior. Nii et B. C. Koekkoeki asumises kunagise hertsogiriigi pealinna, praegu Nordrhein-Westfaleni liidumaa koosseisu kuuluvasse Klevesse pole õigupoolest midagi erilist. Tema ümber koondus õpilasi, kellest mõned tähtsamad on kõnesoleval näitusel esindatud (Johann Bernhard Klombeck, Fredrik Marinus Kruseman). Praegu on Koekkoeki maja (Haus Koekkoek Kleves) tuntud kui muuseum.
Hollandi piirist ja Klevest ei ole kaugel ka Düsseldorf oma kuulsa akadeemiaga. Tänu Eestist pärit Düsseldorfi akadeemia õpetajatele ja õpilastele teame, kui tähtis oli sellele koolkonnale eeskujuna XVII sajandi hollandi kunst. Ebaselgemaks jääb, mis suhe oli sel XIX sajandi hollandi romantilise maastikumaaliga, mis loomulikult samuti lähtus oma kuldajastust. 2011. aasta septembrist 2012. aasta jaanuarini Düsseldorfis toimunud koolkonda ja tema rahvusvahelist mõju suurejooneliselt kokku võtva näituse kataloogist leiab märke pigem hollandi kaasaegse kunsti mõjust düsseldorflastele kui vastupidi. Näiteks täheldatakse Düsseldorfi maastikumaalija Carl Hilgersi puhul ülipopulaarse hollandlase Andreas Schelfhouti ja tema belglasest õpilase, talvemaastike meistri Charles Henri Joseph Leickerti mõju, nende kahe töid näeb Kumu näitusel.
Hollandlased ja Pariis
Mindi ka Pariisi. Seal peeti 1830. aastate algupoolel väga andekaks Schelfhouti õpilast ja väimeest Wijnand Nuijenit, kelle romantikupalet kujundasid Prantsusmaal elanud inglise geenius Richard Parkes Bonington suri 26aastaselt nagu Nuijengi) ja Eugène Isabey. Ta maalis laevahukkusid ja maastikke varemetega. Ka oma aja silmapaistvamaks hollandi marinistiks kujunenud Louis Meijeril oli seal menu: 1842. aastal sai ta kuldmedali salongis esitatud maali „Tulekahi laeval India” eest. Vaadates tema töid näitusel, võib leida mõndagi sarnast tema ja Bogoljubovi maalimisviisis. Pariisi läksid aastakümneid hiljem Vincent van Gogh ja Kees van Dongen, kelle loomingust on oluline osa sündinud Prantsusmaal, mõlemad kunstnikud surid Prantsusmaal. Paul Gauguini seltsiliste seast Bretagne’is naasis Amsterdami Jacob Meijer de Haan, kelle loomingust olid 2010. aastal näitused „Meijer de Haan – varjujäänud meister” Amsterdami juudi muuseumis, Pariisis Musée d’Orsay’s ja Quimperi muuseumis. XX sajandil on Pariis olnud tähtis Piet Mondrianile, kes elas seal aastail 1911–1914 ja 1919–1938, aga mitte samal määral teiste rühmituse De Stijl liikmetele.
Biidermeierlik ideaal
Biidermeier oli vaatluse all 2009. ja 2010. aastal Kadrioru kunstimuuseumis korraldatud näitusel „Balti biidermeier”. Saksamaal langeb biidermeier põhiliselt ajavahemikku 1815–1848, ulatudes üle sellegi. Seal on ta saanud oma nime, seal taasavastati see suundumus XX sajandi algul, kusjuures seni peamiselt tarbekunstiga seostatud mõistet laiendati kujutavale kunstilegi. Biidermeier vastas hirmsa Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni järgse Euroopa rahu igatsevale mentaliteedile ning õitses igal pool, ka Prantsusmaal. Biidermeier võlgneb oma pretsiisse vormikõne klassitsismile, emotsionaalse häälestatuse romantismile. Biidermeierlik romantism, nagu eespool märgitud, ei heida väljakutset keskklassi kodaniku vastuvõtuvõimele, vältides kõike, mis võiks vapustada. Keskklassi kodaniku kunstiline ideaal oli tegelikkusele lähedane – sestap räägitakse biidermeierkunstist kui naiiv- ehk vararealistlikust – , ühtaegu omajagu ilustatud, rõhutatult positiivne. Jef Rademakers on juhtinud tähelepanu viljaka Haagi linnavaadete maalija Bart van Hove teosele „Pärast jumalateenistuse lõppu Leidenis” (1846), kus kiriku kõrvale on maalitud ilus elumaja, mida sel kohal pole kunagi olnud. Üht van Hove linnavaadet on nimetatud kapritšoks. See on küll üsna süütu kapritšo, võrreldes paljude fantaasiauperpallidega varasemas ja hilisemas kunstis, võrreldes Hieronymus Boschiga, kelle jäljendajatele oli pühendatud hiljutine näitus Kadrioru kunstimuuseumis. Kuid analoogilist tegelikkuse elementide segamist tegelikult mitte eksisteerivaks, ent kenaks tervikuks on kunstis esinenud küll ja küll, sealhulgas ka hollandi kuldajastul, näiteks, italianiseerivate hollandi maastikumaalijate töödes.
Kollektsionääri sihikindlus
Vaimukas kollektsionäär Jef Rademakers, kes jättis katki menuka telesaadete tegija karjääri, et pühenduda hollandi XIX sajandi romantilise maali kogumisele, ja keda võiks meie kogujatele eeskujuks seada keskendumise poolest teatud kindlale kunstinähtusele, ütleb, et ta ei saa elada oma romantikute väikeste valedeta, et need valed kaunistavad elu. Kahtlemata on armas vaadata neid torme, mis midagi ei laasta, päikesetõuse ja loojanguid, kuupaisteseid ööpilte (ainuüksi Jacob Abelsilt on neid näitusel kuus), talvemaastikke hobustega ja suvemaastikke hästi söönud lehmadega. Seda enam, et nad on tõesti meisterlikud ja võlgnevad oma mõju suurel määral tundlikult ja elavalt maalitud õhuküllastele taevapartiidele ja salapärasust sugereerivatele valgusevarju efektidele. Esitatud kunstnike seas on neid, kelle elulõng katkes alles XX sajandi künnisel, näiteks Peter Kluyver, kelle „Talvemaastik kummituslike puudega” ja „Puud tormis” meenutavad maalilaadilt pisut vene hilisromantiku, Tartust pärineva Julius Sergius Kleveri maale.
Hollandi kunst Venemaal
Näitus „Romantiku pilguga” oli enne siiajõudmist väljas Peterburi Ermitaažis. Ermitaaži huvi selle kollektsiooni vastu on täiesti mõistetav: XIX sajandi algupoole hollandi ja belgia kunsti tutvustas vene publikule oma kogu kaudu juba kantsler (välisminister) vürst Aleksandr Gortšakov, kelle portree eest Johann Köler sai teadupärast 1867. aastal professoritiitli. Tema kogu oli 1860. aasta paiku Venemaal üks tähtsamaid uuema kunsti kollektsioone N. A. Kušelev-Bezborodko oma kõrval, mis sisaldas eelkõige barbizonlaste töid. Vene kogudes on ka hilisemast, realistlikust ja impressionismilähedasest hollandi maalist, eeskätt Haagi koolkonna näiteid (J. B. Jongkind, J. Israels, H. W. Mesdag, J. H. Weissenbruch), loomulikult lähtuti suuremal või vähemal määral eelnevast. Kuldajastu hollandlasi on Venemaal ülikülluses, neid omandas suurel hulgal juba Peeter I, kelle kollektsiooni restaureerimisele aitab kaasa Sihtasutus Ermitaaži Sõbrad Hollandis. On avatud Amsterdami Ermitaaž, kus hollandlased võivad avastada oma kunstipärandi lademeid.
Aga meilgi on 2000. aastast olnud võimalik aasta ringi tutvuda kuldsajandi meistritega Kadrioru kunstimuuseumis. Neid on selle aja jooksul intensiivselt uuritud ning uurimistulemused talletatud 25. mail esitletavas põhjalikus kataloogis. Nii et midagi teame hollandi kunstist meiegi.
