Intiimsed, hiljuti restaureeritud galeriiruumid vanalinnas dikteerisid teataval määral tööde valiku, mis ei pääsenud mööda Ilmar Torni hittidest temaatilise estambi vallas („Kaluri käed”, 1958, linoollõige, lehed puulõikesarjast „Inimene ja loodus”,1970–1973), kuid mille raskuspunkt on kammerlikumatel, lüürilisematel töödel, eriti aga õlipastellidel. Kunstisõber, kes tunneb Torni eelkõige kui karmi stiili üht tüüpilisemat esindajat eesti estampgraafikas, kui mehelikult „lapidaarse” (tema enda määratlus) laadi viljelejat, võib-olla üllatub, nähes sellist hulka rõõmsavärvilisi, maalilisdekoratiivseid töid: meelelisi akte, romantilisi maastikke, lähedaste inimeste tundelisi portreesid, nurgakesi isakodust, vallatuid improvisatsioone … Usun, et suurele osale publikust läheb see Ilmar Torn rohkem hinge ja paljudes kodudes on tema pastellid ammuilma koha leidnud.
Mind huvitab, muidugi, Ilmar Torni õlipastellide osa tema enda loomingus ja ka eesti pastellmaalis. Ei saa neis mitte näha teatud kompensatsiooni, auru väljalaskmise ventiili arvukate temaatiliste estambisarjade kõrval, mida on näituse saatetekstis püütud võimalikult täielikult üles lugeda. Osa neist sündis südamest ning pole oma tähtsust ja sõnumi kandvust kaotanud tänini; eelkõige käib see juba nimetatud looduskaitselise sarja „Inimene ja loodus” kohta. Ent mõned sarjad olid n-ö kohustuslikud, eriti Tornile kui kunstnike liidu esimehele, kellelt oodati ju, et ta oleks oma kolleegidele temaatilise kunsti vallas eeskujuks. Tornil, kes oli aastail 1967–1985 Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees, olles selleks viiel korral valitud, oli kõrgemate parteiorganite ja kunstirahva vahel kanda üpris keeruline puhvriroll, mida ta edukalt täitis, ent mis talle isiklikult mõndagi maksma läks. 1971. aastal, mil brežnevliku „kraanide kinnikeeramise” tingimustes korraldati Tallinna II graafikatriennaal, on ta teinud puulõikelise autoportree „Morn mees”, millel tema murekortsudes nägu kolmekordistub. Eks tal, nagu avaliku elu tegelastel tänapäevalgi, pidi paratamatult olema mitu nägu, mis on kõik temast lahutamatud. Nii ka see õlipastellidelt vahetult ja soojalt vastu vaatav, sageli naerusuine nägu.
Juba kunstiinstituudi päevil (1950–1955) harrastas ta graafika kõrval mõnevõrra ka õlimaali ja proovis end selles leida 1968. aastal, mil iseäranis Olev Subbi oma värvikirkusega laineid lõi. Ei leidnud aga ning alustas 1960. aastate teisel poolel õlipastellidega. Pastelli viljelesid tollal mitmed vanemad kunstnikud, nagu Eduard Einmann või Ernst Hallop, aga ka noorem graafikute põlvkond Vive Tolli, Peeter Ulase või Evi Tihemetsa näol esines sel kümnendil pastellmuljete näitustega. See oli värvilise joonistuse õitseaeg. Ka Torni varasemad pastellid olid joonistuslikumas laadis, ent ajapikku kasvas värvijulgus ja üha rohkem hakkas kunstnikku paeluma maaliline pehmus, ehtpastellilik hämusus. Vaadates perekonna valduses pastelle – riiklikes kogudes on neid vähe, erakogudes leiduvatest on aga raske saada täit ülevaadet –, on meisterlikkuse, virtuooslikkuse kasv silmanähtav. Võib öelda, et Ilmar Torn on kirjutanud päris kobeda peatüki eesti pastelli ajalukku, mis algab – baltisakslasi arvestamata – maestro Ants Laikmaa ja tolle arvukate õpilastega. Allee näitus, mis viiakse maikuus laiendatud kujul kunstniku kodusaarele Saaremaale Kuressaarde, annab võimaluse mõtiskleda Ilmar Torni loomingu üle, meenutada teda kui juba legendiks muutuvat juhtivat kunstitegelast ning ehk kohata ka tema kunagisi meeskonnakaaslasi. Sest hea juht ei saa läbi tegusa meeskonnata.
