Olen aastakümneid elanud kogu Eesti muuseumirahvaga ERM i uue kodu valmimise ootuses, mida ühes oma luuletuses on väljendanud Kalju Konsin. Loodan, et see saab kultuuritraditsioonidest küllastatud Raadil lähiaastatel teoks.
Tartu Kunstimuuseum
Kui varem olin Tartu Kunstimuuseumi pigem sattunud, siis 1950. aastate lõpust hakkasin seal käima. See muuseum oli äkki, nagu Vanemuise teatergi, põnevaks muutunud, tõmmates ligi iseäranis kunstirahvast ja tudengeid, ent äratades ka laiema publiku huvi. Kunstnike liit korraldas üsna tihti bussisõite muuseuminäituste vaatamiseks. 1950ndate keskpaigast korraldas muuseum terve rea silmapaistvate pallaslaste, õpilaste ja õppejõudude – paljud neist olid veel elus ja täies loomejõus – esmakordse ülevaatenäituse (Hando Mugasto – 1957, Johannes Võerahansu, Ella Mätik – 1958, Roman Timotheus – 1959, Paul Liivak, Linda Kits-Mägi, Anton Starkopf – 1960, Aleksander Vardi, Arkadio Laigo – 1961, Ado Vabbe, Lepo Mikko – 1962, Villem Ormisson – 1963). Esmakordne oli ka Jaan Koorti suur ülevaatenäitus 1958. aastal. Paljud neist eksponeeriti ka Eesti Kunstimuuseumis ja Tallinna Kunstihoones, nii nagu EKMi ja kunstnike liidu koostatud näitusi korrati Tartus. Siiamaani on uurijate ja kollektsionääride seas kõrgelt hinnatud nende näituste kataloogid, kus on põhijoontes kokku võetud kunstnike loomebiograafia ning isikupärane panus eesti kunstiloosse ja registreeritud võimalikult palju töid.
Ent muuseumil on alati olnud silma ka noorte talentide jaoks, kelle esimesed ja tollal eriti prestiižikaiks peetud muuseuminäitused toimusid sageli just Tartus. Meenuvad Efraim Allsalu, Ilmar Malini ja Kaljo Polli grupinäitus 1964. aastal, Leili Muuga ja Nikolai Kormašovi näitus 1965. aastal, Enn Põldroosi, Olev Subbi ja Olav Marani näitus 1967. aastal, Kaljo Põllu isikunäitus 1971. aastal. See traditsioon on jätkunud siiani. Muuseum „pani käpa peale” Ülo Soosteri pärandile ja korraldas 1971. aastal kunstniku esimese näituse Eestis. TKMi näitused avasid silmad Soosteri sõpruskonda kuuluvate Tartu naiskunstnike Valve Janovi, Kaja Kärneri, Silvia Jõgeveri ja Lüüdia VallimäeMargi uuenduslikule ja omapärasele kunstile, 1955. aastast peale korraldatavate iga-aastaste Tartu kunsti näituste abil Tartu maalikoolkonna omapärale üldse. Võimalust mööda tutvustati Eestis huvitavaid kunstnikuisiksusi ka mujalt – Usbekistanist (Aleksander Volkov, Cézanne’ist ja kubismist, aga ka islami kunstist ja kohalikust elulaadist inspireeritud maalija), Gruusiast (Vassili Šuhhajev, Eesti kunstnike õpetaja Pariisis aastail 1924–27), kui tuua vaid mõni näide. See tegevus, milleta poleks olnud mõeldav „Eesti kunsti ajaloo” kirjutamine 1960. ja 1970. aastatel, on jätkunud siiani. Mida kõike oleme saanud viimastel kümnenditel näha „viltuses majas”: Elmar Kitse fenomeni, Konrad Mäe rikkalikemat, kadunud Maie Raitari uurimusel põhinevat väljapanekut, Johannes Saali ja Karin Lutsu varem korraldatud näituste laiendatud ja süvendatud varianti koos mahukate kataloogidega, Pallast uudse vaatenurga alt, mille kokkuvõttena ilmus võimas album. Eesti Kunstimuuseumile on Tartu muuseum olnud tegus, Eerik Haameri näituse puhul ka eestvedav koostööpartner nii siinse modernismi tutvustamisel Ungaris, Soomes ja Rootsis kui ka suure ja keerulise näituse „Eesti kunst paguluses” materjali kokkukandmisel ja läbitöötamisel. Nüüd on muuseum teistkordselt ette võtnud Endel Kõksi, ühe huvitavama pagulaskunstniku loomingu, sedapuhku täies ulatuses.
Kas saab öelda, et Orsay ja Cluny muuseumid Pariisis, Pompidou keskus või kohalikud s.o Roueni, Caeni, Rennes’i, Amiens’i, Lille’i, Beauvais’, Chantilly, Nancy, Strasbourg’i, Dijoni kunstimuuseum Prantsusmaal dubleerivad Louvre’i? Niisama vähe dubleerib Tartu Kunstimuuseum Eesti Kunstimuuseumi: kujunemisloo ja kogude eripära on suurel määral dikteerinud Tartu Kunstimuuseumi näituse- ja uurimistegevuse eripära nüüd juba enam kui 70 aasta vältel.
Tartu Kunstimuuseumi idee tekkis Pallases ja selle kogud on eriti rikkad just pallaslaste loomingu poolest. Kooli kauaaegse maaliõppejõu Nikolai Triigi looming on täielikumalt esindatud Tartus. Märkimist väärivad ka XX sajandi alguse varalahkunud andekate kunstnike Oskar Kallise, Aleksander Uuritsa, Erik Obermanni teoste kogud. Nendegi loomingu esimesed näitused on tehtud Tartu Kunstimuuseumis: Obermanni oma 1995. aastal, 2007. ja 2008. aastal võeti vaatluse alla Noorte Kujurite Ühing Vikerla (1917–1918). See on Tartu muuseumi puhul ootuspärane, sest just see muuseum on ikka püüdnud käsitleda materjali, mis vajab läbitöötamist ja üldistamist, täita lünka senises kunstiuurimises. Lünki, igatahes silmatorkavamaid, püütakse täita ka kollektsiooni täiendamise abil pöörates erilist tähelepanu Tartus tegutsenud ja tegutsevate kunstnike loomingu kogumisele, mis ei ole loomulikult ainult kohaliku tähtsusega. On omandatud ka Tallinna kunstnike töid. Kuna iseseisvumisjärgsed rahalised võimalused on kogu aeg olnud piiratud, on see muuseumitöötajatelt nõudnud seda hoolikamat valikut ning läbirääkimisoskust nii kunstnike, kollektsionääride kui ka ametnikega. Tartlaste nutikusest ja kunstiajaloolisest pädevusest kõneleb peale kogude ka järjekindlalt peetud ja täiendatud arhiiv. Neid ridu kirjutades heitsin muidugi pilgu muuseumi tegevuskroonikasse Tartu Kunstimuuseumi almanahhides (nr 1–3 ilmusid aastail 1964–72) ja kogude teatmikes (nr 1–5 ilmusid aastail 1984–91), kus avaldatud artikleid ja mälestusi olen korduvalt üle lugenud ja tsiteerinud, mõtlesin kõigi toredate kolleegide – elavate ning juba lahkunute peale, tänu kellele on ülikoolilinnas niisama tubli kunstimuuseum nagu Oxfordis Ashmolean. Paolo Uccello ja Piero di Cosimo töid selles muuseumis pole, muuseumil napib üürirahagi, nagu kuulda, kuid siinsed vaimusuurused pole maailmakultuuri vaatevinklist sugugi vähem tähtsad. Nii et mõtlema ei peaks mitte kopikalisele kokkuhoiule, vaid moodsate eksponeerimis- ja hoiutingimustega Tartu Kunstimuuseumi majale pärast Eesti Rahva Muuseumi valmimist Raadil. Paremaid aegu on asjatu oodata.
