
Krasznahorkai sobib lausa ideaalselt auhinna senistesse mustritesse. Seal pole soositud kerget, naljatlevat ja lahedat vaimu, vaid eelistatud eksperimentaalsust, tõsidust, „keskeuroopalikku“ graviteeti.

William Faulkneri krimiromaan „Põrmu häirija“ võib ju olla põnev, kuid selle tegelik eesmärk on just nimelt häirida põrmu.

Han Kang seab romaanis „Taimetoitlane“ kahtluse alla, kas vägivallale on üldse võimalik vägivallatult vastu seista.

Ei saa öelda, et Annie Ernaux kõneleb sellest, mis on olnud – et nüüd on kõik teisiti ja kohutavad ajad on möödas. Naise vabadus on alati midagi, mis tuleb aina uuesti kätte võita, selle nimel võidelda.

Nobeli kirjandusauhinna laureaat seisab enda läbielamiste kujutamise kaudu kõigi teistegi naiste õiguse eest oma keha üle ise otsustada.

Võib-olla püüab Jon Fosse ilukirjanduse vahenditega juhtida meid korrakski eemale kategoorilisest mõtteviisist ja lahterdavatest lahendustest.

Ükskõik millest „Empuusioni“ tegelaste jutuajamised alguse ka saavad, jõuavad need lõpuks välja naisküsimuseni ning seejärel suubuvad äkitselt üldisesse tardumusse.

Han Kang ei ole mitte ainult Lõuna-Korea esimene kirjandusnobelist, vaid üldse esimene Aasia naine, kes on nii kõrge tunnustuse osaliseks saanud.

Reisikiri

Jon Fosse ei kasuta punkti, tema lause jätkub lõpmatuseni. Selles lauses on kõike: lapsepõlve, noorust, armastust ja selle kaotust, nõrkust ja kahetsust, mälupilte, kunstnikukutsumust, usulohutust ja üksindust …
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.