
Triin Soomets näitab luulekogus „Jäälind“, kuidas naiste elu meestega ei ole tihti mitte lihtsalt raske või nõme, vaid lausa eluohtlik.

Simone de Beauvoiri „Väga kerge surm“ ei ole pelgalt poliitiline seisukohavõtt ja kirjanduslik meistriteos, vaid üldinimlik lugu leinast.

Nikolai Pirogovi mälestusteraamatut ei tee võluvaks mitte särava kirurgi teenete loetelu ega tema seisukohad meditsiinivaidlustes, vaid teose siin-seal avalduv inimlikkus.

Mariana Enriquez näitab jutukogus „Asjad, mis me tules kaotasime“ argist koledust, millega inimesed on pidanud ning peavad edaspidigi toime tulema.

Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ on väikesele mahule vaatamata sama sisukas kui mõned pikemad perekonnasaagad.

Aurora Venturini näitab romaanis „Täditütred“, kuidas rasketes oludes muutub väärikus ellujäämise küsimuseks ning usaldada saab selles ainult iseend.

Han Kang seab romaanis „Taimetoitlane“ kahtluse alla, kas vägivallale on üldse võimalik vägivallatult vastu seista.

Bruce Chatwini „Utz“ on asjatundlik pilguheit kollektsionääride maailma ja põnev lugu ühe haruldase kunstikogu saatusest. Ühtlasi on aga autor tabanud midagi olemuslikku tšehhide mõttelaadis.

Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“ on raamat elust ja tantsust, mille vahele võib panna võrdusmärgi.

2024. aasta Loomingu Raamatukogu pakub nii laagerdunud klassikat kui ka ootamatult värskeid maitsebukette.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.