Loomingu Raamatukogu helesinine avanumber keerutas uue aastaringi elujaatava hooga käima. Esimesed mitukümmend lehekülge virvendas mu silme ees avatud aken, tuules lainetav tüllkardin, kuskilt kostev vaikne klaverimäng. Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“ kinkis lugemiskogemuse, mis tuksleb veel pärast kaante sulgemist kehas edasi. Seesugust soojust ja eluindu mäletan viimati Maarja Unduski „Heleda mõtte laastu“ lugemisest.
Ameerika kirjanik Flannery O’Connor on öelnud, et igaühel, kes on lapsepõlve üle elanud, on piisavalt materjali, kirjutamaks kogu ülejäänud elu.1 Kairi Look on valinudki selle varasalve oma romaani allikaks. Seni on ta kirjutanud peamiselt lastele (nt Piia Prääniku lood), aga ka lühiproosat (sh Loomingu aastapreemia novelli „Relaps“ eest, 2017). Tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde ja ise on ta tõlkinud hollandi keelest laste- ja noorsookirjandust. Lisaks on Look aabitsa ja esimese klassi õpiku kaasautor.
Uue raamatu „Tantsi tolm põrandast“ puhul tasub alustada stiilist. Kairi Loogi poeetiline kirjutusviis on üks selle teose kindlaid trumpe: autor ei ütle midagi otse, jätab nimme olukorrad nimetamata ning kirjeldab sündmusi impressionistlike piltide, aistingute kaudu, ometi saab lugeja selgelt aru, millega tegu. Napilt, ent äratuntavalt visandab Look ka suure ajaloo hetki. Eks me kõik mõistame, missugusest 1980ndate aastate sündmustest käib jutt: „Inimesed seisavad kätest kinni. Rivi on väga pikk. Isa sõidab mitu tundi lookleva saba kõrval, kuni leiab vaba koha. Kõlarid ragisevad. Võõras tädi pakub lapsele pirukat“ (lk 55). Lapsele on tol päeval kõige olulisem võõralt saadud pirukas, maailmaajaloole aga midagi muud.
Ühiskonnamuutuste kujutamisest märgilisem on siiski ühe lapse/tüdruku/naise kujunemise lugu. Siinkohal ei saa üle ega ümber Vanaema kujust. Vanaema on müütiline suurus, peaaegu et Jumal. Keegi, kel on aega lapselapsele pühenduda, kel jagub enam tähelepanu kui kiires elus rähklevatel vanematel. Loogi tegelase vana(vana)ema kannatlikkus, jäägitu armastus tekitab lausa ilmajäetusetunde neis, kes pole ise midagi sellist oma esiemade kaudu kogenud. Vanaema annab edasi üht väga kauget aega koos looduse hingestatuse, lugude, laulude-tantsude, uskumuste, rahvatarkuste ja kõige muuga, mida meie regilauluaegne kultuur endas kätkeb. Mikitalikult väljendudes: Vanaema on kui meie kultuuri põhi.
Autor on maininud Klassikaraadio intervjuus2, et tema romaani vaimsesse ruumi kuuluvad ka Tove Janssoni „Suveraamat“ ja Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Neid teoseid ühendab poeetiline maailmataju. Luige romaani aeg ja laps on jõhkramad-julmemad, tekstis on rohkem irooniat, Loogi omas õrnust. Võimsate vanaemade raamatute nimistusse lisaksin Elin Toona teose „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ (tlk Kersti Unt) – ka sealne vanaema on lohutaja, kaitsja, mõistja, varjupaik, kuhu peita end hirmsa maailma eest. Loogi teose peategelasele pole vanaema siiski ainus majakas: tal näib olevat hea suhe ka oma vanematega ning tema ajastu pole nii trööstitu. Elin Toona „Pagulusse“ kummitab Kairi Loogi raamatut lugedes ka Haapsalu atmosfääri tõttu. On see siis tõepoolest Loogi tekstis või mitte, aga silme ette kerkis korduvalt mereäärne väikelinn oma fluidumiga.
Vana ja noore suhe on tuumakas oma vastandlikkuses: üks on elukogenud ja tõmbab oma tegevus- ja liikumisringi vaikselt koomale; teine kogenematu, aina areneb-avaneb, muudkui küsib. Et Kairi Look kui hinnatud lastekirjanik pisikeste ilma mõistab, ei peaks üllatust valmistama. Oskuslikult peegeldab ta lapse mängulist, heitlikku, nõudlikku ja küsivat loomust. Toredalt näidatakse, kuidas laps, kes veedab palju aega vanemate inimeste seas, võtab üle ka vanainimese keele ja tõsiduse. „Sellised sindrid! hüüab laps. Kohe kommi kallale!“ (lk 53).
Loogi peategelane on millenniumilaps nagu ma isegi. Meie koolimineku ajal saabus vabadus, algas uus ajastu. Meie põlvkond ei ole pidanud kogema niisuguseid ühiskonnas aset leidnud õudusi, mida elasid läbi nii Luige kui ka Toona tegelane, ehkki aimame süngeid muutusi. Millenniumilapsed kannatavad siiski nagu kõik inimesed: on see paratamatu eluseadus või täiskasvanuks saamise loomulik protsess, aga katsumused tulevad. Ka Loogi raamatu peategelane kogeb kaotuste ja eneseotsingute piinu. Teda kannab muidugi vanaemalt saadu – need alateadvuse vankumatud tellised, mida too oli ladunud. Ja seda valusam oli ühel hetkel lugeda vanaema lahkumisest. Sel hetkel, raamatu keskel, tundsin, et võib-olla hea ongi, et mul pole olnud sellist vanaemakogemust, sest kes teab, kas oleksin sellise ilmajäämise üle elanud.
Loogi tekstis on kandev roll kehal. Autor kujutab mõjusalt, kuidas tajub peategelane oma keha tärkamist teismeeas. Iga naine tunneb lugedes ära need halvavad hetked, mil kooliarsti juurde saadeti: kaaluti ja mõõdeti, uuriti seda endalegi veel harjumatut keha, küsiti, kellel on alanud menstruatsioon, kellel veel mitte. „Raud kolksatab. Paljad tallad, ere email. Jäine metall ajab judisema. Seinad kaovad, ta on kiirtevihus, nüüd näevad kõik puudumist, näitavad näpuga. Arst vahib skaalat ja skaala vahib teda, ta kananahka ja kondiseid põlvi“ (lk 96). Tüdruk hakkab tegelema tantsuga. Keha treenitakse, pingutatakse – „selg sirge kui hark“ kumiseb mantrana läbi romaani. Treener võib kõlada aeg-ajalt julmalt, ent läbi keha voolimise treenitakse ka vaimu, võimet pingutada, ennast valitseda.
Kui romaani peategelane noore täiskasvanuna välismaale õppima läheb, tudeerib ta samuti keha. Kirjaniku keelde ilmub meditsiini žargoon. „Neerupealised aktiveeruvad, eritavad adrenaliini ja noradrenaliini. Higinäärmetesse koguneb viskoosne vedelik“ (lk 118). Selle asemel et selgitada, mida noor naine õpib, võetakse õpitu sõnavara ja kirjeldatakse muud kogetut läbi selle. Kui elegantne võte!
Lõpuks jääb kõlama tants – julgus tunnetada rütmi ja lasta kehal liikuda nii, nagu ta tahab. Tants kui elu, mida tasub kaasa tantsida, mitte jääda kinni oma valusse, traumasse, mõttemustrisse. „Looduses on tarkust rohkem kui inimeses, mõtled sa, see ei karda ega kahetse, läheb edasi, ring ringi järel. Inimene sobrab möödunus, otsib palavikuliselt läinut taga, ei vaata sisse, vaatab välja, sulgub omaenese loodud puuri“ (lk 161). Loogi romaan pulseerib kogu aeg. Sealhulgas vahelduvad lehekülg lehekülje järel täpsed ja elavad looduskirjeldused: pidevalt miski puhub, sajab, kõrvetab, eretab, lirtsub, alatasa kallab vihma või puistab lund, pritsib pori või lõikab lihasse, seisma ei jää miski, kõik käib ringiratast. „Tantsi tolm põrandast“ on raamat elust ja tantsust, mille vahele võib panna võrdusmärgi. Ja ikka sellest, kuidas kannatusele vaatamata edasi liikuda, õppida elama, ilma (vana)emata rütmi tunnetama ja kõiki tema tarkuseterasid oma alateadvusest üles korjama ning ellu rakendama. Millenniumilaps on ületanud juba 40 eluaasta künnise. Võimas tunne, kui oled õppinud tantsima.
1 Anne Lamott, Bird by Bird. Some Instructions on Writing and Life. Anchor Books, New York, 1994.
2 Delta. Külaline: Kairi Look. – Klassikaraadio 6. VI 2016. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/delta-kulaline-kairi-look
Loe lisa: intervjuu Kairi Loogiga
