Kairi Look on seni olnud tuntud eeskätt lastekirjanikuna. Viimase aasta jooksul ilmunud täiesti eriilmelised teosed annavad aga aimu, kui mitmekülgse autoriga on õigupoolest tegu: aabitsakomplekt „Sõnasööbiku jälgedel“, lasteraamat „Natuke suur“ ja romaan „Tantsi tolm põrandast“. Look vahendas eesti keelde veel ka kaks hollandi teost: Stefan Booneni lasteraamatu „Mis juhtus Leoga?“ ja Manon Uphoffi novelli „Sitt“ (kogumikus „Maailma novell“). Ja kõik need ettevõtmised on tal õnnestunud.

Palun kõnele pisut oma uute teoste sünniloost. Romaani „Tantsi tolm põrandast“ puhul ütlesid 15. veebruaril raadiosaates „Loetud ja kirjutanud“, et soovisid täiskasvanutele kirjutada juba ammu.

Romaanist hakkasin mõtlema 2021. aasta koroonakevadel. Teadsin algusest peale, et see on raamat vabadusest ja tantsust. Tants tähendab mulle täielikku vabadust, mind huvitab ka tantsu rituaalne mõõde. Samuti rütm kui midagi aja- ja žanriülest ning osa muusikast, tantsust, keelest.

Teine lähtekoht oli tuba: lapsepõlve reegliteta mänguplats, ent ka piir, millest väljaspool tuleb kohanduda, luua näilise avaruse kaoses endale sobiv sisemine ruum. Mind köidab kitsa ja avara, korra ja kaose, vabaduse ja vastutuse vastastikune pinge – nagu elu, on ka tants balansseerimine enesekontrolli ja vaba kulgemise vahel. Usun liikumise jõudu – sõna otseses mõttes tantsupraktikana, aga ka akadeemiliselt: olen õppinud taastusravi, inimese vaimse ja füüsilise jõu turgutamise teadust. Dünaamika on romaanis tähtis nii kujundlikult kui ka vormiliselt.

Seoses sõja algusega mõtlesin palju identiteedile. See määrataks meile justkui väljastpoolt: inimene sünnib ja talle väljastatakse pass. Mulle näib, et enesetaju pärineb pigem keelest ja kultuurist, see on midagi sügavalt isiklikku ja intiimset, sisemine protsess, kuuluvustunne on igaühe enese valida. Ma olen eestlane, aga olen ka eurooplane, valin vastandumise asemel läheduse. Mõtlesin kirjutades palju lähedusest teiste inimeste ja loodusega, õrnusest ja ühisosast, lähedusest kui jätkusuutlikust praktikast. Kõik see sai kaudselt ka romaani ajendiks.

Mind huvitab ka alguste määramatus, räägime me siis inimese või mõne sündmuse lähtepunktist. Üks asi sünnib teisest, kogub mõjutusi, areneb kolmandaks, konkreetsele sündmusele on raske sõrme peale panna. Romaani algus mängib bioloogilise kurioosumiga, et lapselapse alge on olemas juba vanaema kehas – ema lootes munarakuna. Lõputu ringmäng võib anda jõudu, aga ka väsitada, vaatenurk on inimese enda teha. Romaani peategelase vanaema on näinud palju algusi ja õpetab lapselapsele, et meil pole võimu möödunu ega tuleva üle, kogu aeg on täna. Et pilk tuleb suunata ette, et paigalseis on ohtlik, et millel pole algust, pole lõppu. See on hästi elu küljes olev raamat.

Kuidas said aga alguse „Natuke suur“ ja Sõnasööbiku-aabits? Tundub, et tegu on koosloomega – tekst ja pilt mõjuvad sedavõrd harmooniliselt.

Pildiraamatu „Natuke suur“ algus oli konkreetne: kunstnik Anne Pikkov pakkus välja, et teeksime koostööd, temale meeldisid minu tekstid, minule tema lähenemine ja stiil. Leidsime kiiresti sünergia, meile mõlemale on sümpaatne kihilisus ja õhk tekstis, tõlgendusruum. Eluringi ja ema-vanema toetamise teema, Anne jõuline pilt ja minu napp tekst kõlasid kenasti kokku.

Aabits kasvas seevastu välja ühest varasemast tööst. 2020. aastal pöördus minu poole Koolibri kirjastus palvega kirjutada aabitsa käsikiri. Õpikus on oluline põnevus ja ühendus päriseluga, nii et mõtlesin otsekohe Piia Präänikule, kes on lastele tuttav tegelane. Nii sündiski „Piia Prääniku ja Sõnasööbiku“ raamat, millest sai aabitsa „Sõnasööbiku jälgedel“ alustekst koostaja Katri Sillale ja illustraator Liisa Kruusmäele. Komplekti kuuluvad õpikud III klassini, praegu kirjutan raamjutustust II klassile, selle ümber punutakse teiste autorite tekstid. Mul on ilmunud jutte ka teistes õpikutes, aga aabitsa jaoks tahtsin luua ühtse loo, mis kannustaks last edasi lugema – žanriliselt on see põnevusjutt. Eestis ei ole niisugust aabitsat enne tehtud.

See on suur vastutus küll: terve põlvkond lapsi õpib Sõnasööbiku-aabitsa järgi lugema. Missugune aabits sul endal oli? Või oli sul selle asemel hoopis mõni muu raamat?

Mina läksin kooli 1989. aastal ja õppisin Ülle Meistri piltidega Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe aabitsast. Kui Sõnasööbiku-aabits ilmus, heitsin pilgu oma vanasse õpikusse ja avastasin, et olin seda tublisti täiendanud: Leninile on pähe joonistatud näiteks kübar.

Lugema õppisin tegelikult Leelo Tungla raamatu „Kristiina, see keskmise“ järgi. Lapsena oligi minu lemmikkirjanik Tungal: lood rivaalitsevatest õdedest, kes itsitavad, kui teisel hammas eest ära lendab, on ju geniaalne lastekirjandus, ühtaegu hoogne ja südamlik, sooja emotsionaalse laenguga. Pole ei higiselt õpetlik ega protektsionistlik. Ka Leelo Tungla luulekogu „Vana vahva lasteaed“ meeldis mulle väga. Mõtteliselt on Leelo mind kindlasti mõjutanud.

Sinu teoseid on korduvalt valitud kauneimate raamatute hulka: „Kiludisko“, „Natuke suur“ … Palun kirjelda oma koostööd kunstnikega.

Lasteraamatute puhul on alati kõigepealt olnud käsikiri, millele kirjastus lahkesti illustraatori-eelistust on küsinud. Kõige rohkem olen koostööd teinud Ulla Saarega, kes on illustreerinud „Piia Prääniku“ sarja ja „Kiludisko“ jutukogu. Anne Pikkovi jõuline joon klapib jälle „Natuke suure“ tiigritega nagu valatult. Pildiraamatus on koosloomet rohkem: timmisin tiigriloo teksti piltide valmides aina napimaks ja täpsemaks, et üks ei kordaks teist. Ma usun üldse kääridemeetodisse ja pügan teksti nii täpseks, kui saab. Kui sõna pildist üle sõidab (või vastupidi), on tavaliselt midagi mäda.

Hea illustraator ehitab teksti peale uue tõlgenduskihi. Mina kunstniku töös ei sorgi: professionaalne illustraator teab, mida teeb, usaldan nende nägemust. Mulle meeldib autorikiiks, omanäolisust pole tarvis pehmemaks kruttida. Mujal maailmas valmivad pildiraamatud tihti terve meeskonnaga, milles võib lisaks autorile, illustraatorile ja kujundajale osaleda ka kirjastuse kunstiline juht, toimetaja ja turundaja. Kokku küpsetatakse näiliselt täiuslik, aga vahel täiesti elutu toode. Hea lasteraamatu puhul peavad olema paigas kõik komponendid ehk sõna, pilt ja kujundus. Asjaarmastajatest isekirjastajate lasteraamatud hakkavad riiulil kohe silma: nõrk tekst ja maneristlikud pildid, tihti kujunduslikult loetamatud.

Loomingu Raamatukogus ilmunud „Tantsi tolm põrandast“ on küll sinu esimene täiskasvanutele mõeldud raamat, ent mitte kõige esimene n-ö suurte tekst. Oled varem täiskasvanutele kirjutanud ka jutte: novelli „Relaps“ eest oled saanud lausa ajakirja Looming aastaauhinna. Kas novellidele võib oodata lisa?

Novelli sünniks on tarvis sähvatust, näiteks „Relapsi“ kirjutasin ühe päevaga: hommikul tuli mõte ja õhtul külitas neurootiline telegramme saatev tiiger juba mu lauaserval. Praegu köidab mind kõige rohkem vorm, mis segab žanre ja stiile. Lugesin paar suve tagasi süvitsi Virginia Woolfi teoseid ja nüüd tegelen kaose korrastamisega, kirjutan n-ö Woolfi suvest. Ära küsi, mis see on, novell igal juhul mitte, pigem mingi määramatu segu, kus on päevikukatkelist, esseed ja reisikirja, nimekirju ja dokumentatsiooni, seisundeid ja kinnisideid. Määratlus ehk polegi oluline, seda tarvitavad näilise korra huvides pigem andmebaasid ja raamatupoed, ja ka siis pole see alati eriti loogiline.

Tood raadiosaates esile, et lugude jutustamine on omane pigem naistele. Ka lugu ise, millest kõneled romaanis „Tantsi tolm põrandast“, on naise lugu, ent see pakub kindlasti äratundmist meestelegi – vabaduse teema on universaalne. Missugust tagasisidet oled saanud meessoost lugejatelt ja kas see erineb naiste omast?

Jah, see on eelkõige lugu vabadusest ja elujõust. Meeste tagasiside on olnud naiste omaga sarnane, sest taustsüsteem ja meie kultuurikeel on mõistetavad mõlemale. Öeldakse, et raamat liigutas ja pakkus äratundmist, kiidetakse stiili, võrreldakse teiste autoritega. Keegi ütles, et romaan on nagu uue aja „Kevade“, tõlkija Ann Alari kirjutas jällegi, et raamat meenutab talle Belõid ja Atwoodi varast sümbolismi. Selline lõbustav parralleelide puder. Romaanis on nii vabaduse kui ka vabadusetuse vorme: neil, kes mäletavad 1980. ja 1990. aastaid, on konkreetseid märkamisi tolle aja sündmuste pinnalt, Z-põlvkonnal on jälle geograafilise voolavuse ja välisriigis elamise kogemus – Euroopa on olnud nende kodu pikendus sünnist saadik. Palju on tänatud põlvkondadevahelise läheduse kujutamise eest. Isikliku vabaduse temaatikat, mis avaneb peategelase kogemuste ja paljuski kehalise-meditsiinilise keele kaudu, mainivad rohkem naised: nemad mõistavad nõudmisi, mida esitab noorele naisele ühiskond. Aga laiemalt kõnetab see lugu mõlemaid. Kirjanik ja biblioterapeut Berit Kaschan ütles ilusasti, et romaan on kirjutatud vanas ja haruldases keeles, mida meie kõik imekombel ikka veel mõistame. See omailm on meil ühine.

Missugused raamatud on sulle endale korda läinud? Raadiosaates mainisid autoritest näiteks Ingeborg Bachmanni.

Jah, Bachmann on mulle oma vaheda, aga tundliku keele ja eluvaatega väga südamelähedane, tänan südamest häid tõlkijaid. Lugesin mullu ta kirjavahetust Celaniga, ka seal põimuvad õrnus ja kompromissitus, selline hõrk ja hullumeelne segu on ka näiteks Bachmanni „Malinas“. Mulle meeldib väga ta kirglik ja uljas keel, samal ajal kirjutab ta palju sõnade piiratusest. Selline vaimustav neuroos.

Teine tähtis kirjanik on mulle Tove Jansson, eelkõige tema romaanid ja novellid täiskasvanud lugejale. Täpne ja terav sedastamine, midagi pole üle ega puudu. Kõige enam on mind liigutanud tema „Puhas mäng“ kahe naislooja tasakaalumängust, külmema alatooniga „Aus pettur“ ning muidugi üleni inimlikkust ja soojust täis „Suveraamat“. Täpsuse ja huumori alt kumab kahtlust, et tegelikult on tal meist kõigist kõrini, väga sümpaatne autoripositsioon. Lõpuks Jansson läkski ja ehitas endale jumalast hüljatud laiule onni – eriti lõbustavad on novellid, kus ta sinna saabuvaid külalisi neab. Tove Janssoni loomingu tagamaad avanevad hästi kirjavahetuses, tema ingliskeelne kirjakogu „Letters from Tove“ on andnud mulle jõudu ja innustust ning seisab alati mu kirjutuslaual.

Põrutuse olen saanud ka Virginia Woolfi loomingust, kõnetab nii tema proosa kui ka esseistika. Mulle meeldib Woolfi vabadus ja julgus kirjutada täpselt nii, nagu ta sisetunde ajel paremaks peab. Lust on lugeda sädelevat täpsust ja teravust, millega ta kirjeldab inimesi oma esseedes ja kogumikus „Olemise hetki. Märkmeid möödanikust“. Teine oluline Woolfi teos on mulle olnud „Lained“. Kõik muutus: pilk muutus, kirjandus muutus, elu muutus, selline toniseeriv rabandus.

Eestist meeldib mulle väga Viivi Luik: „Ajaloo ilu“ rabas mind oma geniaalse keele ja tänapäevasusega, kõnetab ka Luige esseistika. Kui „Ajaloo ilu“ oleks kirjutanud mõne suure riigi autor, loetaks seda kindlasti igal pool. Siis veel näiteks Mudlum ja Maarja Kangro, kelle sõltumatus ja julgus ignoreerida kanoonilisi ootusi aitab seeläbi kaanonit laiendada ja annab nende loomingule eriti hea hoo. Mujalt maailmast on sümpaatsed Ágota Kristóf, Yōko Tawada, Claire Keegan, Olga Tokarczuk, Stig Dagerman, Tove Ditlevsen, Ariana Harwicz, Alejandro Zambra ja Ingvild H. Rishøi. Neid kõiki ühendavad oma hääl ja kirjutama ajanud kinnisidee, eriline omailm, mis kannab allhoovusena kogu loomingut ja on minu meelest kirjanduses kõige tähtsam üldse. Lisaks ambitsioon – kompromissitus ja nõudlikkus enese vastu, eesmärk kirjutada parim võimalik tekst. Tasapaksu kirjandust on maailmas juba piisavalt.

Esseistikas olen saanud väärt põrutusi Rebecca Solniti, Maria Stepanova, Valeria Luiselli, David Foster Wallace’i ja Hélène Cixous’ loomingust. Lastekirjanduses on Leelo Tungla ja Astrid Lindgreni kõrval ületamatu Grigori Oster: tema luulekogu „Kahjulikke nõuandeid“ on väga lõbustav eluõpik, annab vastused kõigile painavatele küsimustele. Ja muidugi Gerald Durrelli lühijutud ja „Minu pere ja muud loomad“. Õpetus, kuidas ülbitsev türklasest peika pikalt saadetakse, annab tüdrukule kogu eluks hävitamatu relva.

Kirev nimekiri! Mille järgi lugemisvara valid?

Mulle meeldib kirjandus, kus on mingi määramatu nihe, mis ergutab meeli ja ajab nihelema. Teema- ja vormiüllatused, värsked hääled, kummastavad vaatenurgad, raputusi võiks alati rohkem olla. Maailm muutub, õmblused ragisevad, noored tajuvad ümbritsevat teisiti kui vanem põlvkond, osa kirjandusest võiks sellega kaasas käia. Raamat ei pea olema kapis klaasi taga, elitaarne asi, mida loetakse pestud kätega. Harjumuspärane lineaarne romaan ei kanna minu meelest enam meie ajatunnetust välja. Klassika on muidugi tähtis, aga tavaliselt otsin ma pigem kokkupuutepunkti lainetustega, et mõtestada elu siin ja praegu. Värsked vormid aitavad kehtestada teistsugust ajataju, pakuvad uusi maailma vormindamise viise. Elu ei ole loogiline alguse ja lõpuga lugu, narratiivi loome me ise. Muid vorme aktsepteerides võivad ilmsiks tulla muud, loomulikumad printsiibid.

Elu on ringjas ja paljuski vaistlik, aga vaistlikku on nähtud aastasadu ohtlikuna, seda on raske seletada ja kontrollida. Mõistusel on lineaarsuseta keeruline hakkama saada. Vahel mõtlen, kas meil pole juba liiga palju mõistuslikkust ja jäiku mudeleid. Norra kirjanik Arne Næss, kelle „Elufilosoofia“ on ilmunud ka eesti keeles, räägib palju tunde- ja mõtteilma tasakaalust, nende sünergiast ja jõust. Inimest aktiveerivad elu jooksul eelkõige tunded: kui pole tunnet, pole ka liikumist. Võib-olla on just ürgses ringjas maailmanägemises peidus meile midagi väga loomulikku, mis aitab ümbritsevaga austavalt suhestuda ja seda adekvaatselt mõista. Ka Bruno Latour kõneleb sirgjoonelise ja tugevaima pühitsemise asemel mitmehäälsest kooseksisteerimisest, see mõte on mulle sümpaatne.

Paksudele romaanidele eelistan lühemat ja intensiivsemat vormi, ma roogiksin õhemaks suurema osa ilukirjandusest. Sisutoimetajad on meil ikka väga kenad inimesed, käivad autoritega delikaatselt ümber. Eesti kirjanduse häda on minu meelest 150 liigset lehekülge, täpsust võiks rohkem olla (vabandan, kui siin kellelegi liiga teen). Angloameerika kirjandusse suhtun samuti üsna ükskõikselt. Elagu ka teised keeled ja kultuurid!

Kirjutan kogu täiega alla presidendi öeldule: rohkem lugejaid, vähem kirjutajaid. Kui saad, ära kirjuta – hoopis loe. Hea sõna säravas tekstikoes on suurepärane hirmu- ja üksildusevastane rohi, ravib nii haigustekitajat kui ka sümptomeid. Hästi kirjutamiseks on tarvis palju lugeda, palju elada ja tegeleda sisekaemusega. Mind kõnetab Thomas Manni lause, et kõige raskem on kirjutamine kirjanikele, või nagu ütleb Atwood: igast surnuaiale augu kaevajast ei saa hauakaevajat. Kirjutamine nõuab julgust enesele silma vaadata, lähedust ümbritsevaga, et tähelepanelikult vaadelda, aga ka autonoomiat, et selgelt näha ja sõnastada, radikaalset ausust iseenda ja maailma vastu. Kõige sellega tuleb üksi toime tulla, käehoidjatest abi ei ole. Enne kirjutama asumist ei teeks paha selle üle mõelda.

Loe lisa: Kairi Loogi romaani „Tantsi tolm põrandast“ arvustus