Tagasi tulevikku

Markéta Pášmová: „Zlíni laste- ja noortefilmide festivali missioon on avardada silmaringi ja pakkuda kvaliteetset alternatiivi tavaliselt kättesaadavale valikule.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Tšehhis Zlíni linnas toimus tänavu juba 60. korda maailma vanim (ja nende endi väitel ka kõige suurem) laste- ja noortefilmide festival. 60 aastat katkematut traditsiooni on midagi sellist, mida on filmimaailmas ette näidata üldse väga vähestel festivalidel. Meie oma PÖFFil on võrdluseks saabumas 24. aastakäik.

Väike Zlíni linn toetub mitmele olulisele institutsioonile, mis on kujundanud selle linna nägu ja olekut. 1894. aastal lõi Tomáš Baťa siia kingavabriku, millest arenes välja ülemaailmne Bata jalanõude impeerium. Bata tooteid oli vilksamisi näha juba Eesti NSVs – kohalik muuseum väidab, et Eestisse transporditi toona 4000 paari jalanõusid aastas – ja tänagi tegutsetakse edukalt edasi.

Tomaše poolvend Jan Antonin Baťa vastas 1936. aastal Zlíni filmistuudio asutamisega: algselt kinga- ja saapareklaamide tootmiseks ellu kutsutud stuudiost sai ajapikku Tšehhoslovakkia kõige olulisem laste- ja noortefilmide tootmise keskus, kus tegutsesid mitmed tuntud tšehhi filmitegijad nende hulgas ka legendaarne Karel Zeman.

Linnapilti ilmestavad 1930. aastatel ehitatud stiilsed industriaalsed karpmajad, millel samuti on nimetatud kingatööstusega ilmselt midagi pistmist olnud. Olulisemad majad on nummerdatud, nii et tekib ulmeline mehhaniseeritud tulevikuühiskonna tunne. Bata nimi kaunistab siin tõesti kõike: haiglat, ülikooli, kunstigaleriid, isegi linna ehitatud kunstlikku kanalit, mille Bata ehitas kaupade veoks oma erinevate tootmisüksuste ja kaevanduste vahel.

Huvitaval kombel ei mainita nende auväärsete kodanike kõrval kordagi seda, et Zlínist on päris ka Ivana Trump.

Linna kultuurielu üheks alustalaks on kindlasti ka nooremale vaatajaskonnale keskendunud filmifestival, mille kunstiline juht Markéta Pášmová oli lahkesti nõus rääkima festivalist ja laiemalt ka lastefilmide maailmas toimuvast.

Koroona ajal on imetlusväärne, et teil üldse õnnestus festival läbi viia, ja ma ütleksin veel, et edukalt. Kuidas siis tänavune aasta suurte muudatuste valguses tundus?

Me valmistasime suure rõõmuga oma 60 aasta juubelifestivali ette ja lootsime, et tänavune pidustus tuleb erakordne. Ja tuligi, aga õnnetuseks hoopis muul moel, kui mõeldud… Märtsi keskel tegi meeskond suure otsuse lükata muidu maikuus toimuv festival septembrisse. Me ei tahtnud festivali 60 aastat kestnud järjepidevust katkestada ja muidugi soovisime ka lastele ja noortele endiselt pakkuda heade filmide ühiselt kogemise elamust. Eriti pärast sunduslikku kodus üksi olemist ilma sõprade ja tuttavateta, enamasti ainsaks kaaslaseks arvutid.

Markéta Pášmová: „Meil on olnud tükk aega probleeme heade lastefilmide leidmisega. Nii et kui Eestis tehakse mõni lastefilm, siis on see Zlíni väga teretulnud.”

Pressifoto

Me elame ebakindlal ajal, mis tõi osaliselt ka lootusetusetunde meie töösse ja ettevalmistusse. Selle kõik aga korvas külastajate ja publiku vastukaja. Inimesed tulid festivalile ja avaldasid oma toetust, mida me kõrgelt hindame ja mille eest oleme neile väga tänulikud.

Uus aeg tõi kindlasti ka uusi väljakutseid. Arutlesime palju võimaluse üle teha seekord kogu festival digitaalselt ja internetis, aga meie fookusgrupiga seonduvad selles osas mitmed raskused. Me ei saa lastele filme subtitreerida, sest väiksemad lapsed ei oska lugeda. See tähendaks dublaaži või peale­lugemise ettevalmistamist. Lastele suunatud netiplatvormi puhul on kogu asjale vaja läheneda tavapärasest täiesti teise nurga alt: festival peab leidma tee lapsvaatajani, mis on palju keerulisem kui täiskasvanud publiku puhul. Lisaks keeldusid vähemalt kevadel paljud levitajad ja müügiagendid meile filme internetis näitamiseks andmast. Suures saalis ühiselt filmivaatamist ja reaktsioonide jagamist ei olegi tegelikult võimalik asendada. Sama suhtumist rakendasime ka oma ekspertžüriide puhul, kelle kutsusime festivalile isiklikult kohale. Tulevikus aga valmistame ette ka mõned online-kavad valitud filmiprogrammidele ja filmitööstuse üritustele.

Tänapäeval tarbib noorsugu pidevalt audiovisuaalset sisu – küsitluse järgi läheb sellele kuni 80% nende vabast ajast1 –, aga tundub, et filme vaadatakse ikka väga harva, pigem vaadatakse klippe erinevatel ühismeediaplatvormidel. Kuidas te selle klipinduse pealetungiga võitlete või kas üldse peaks?

Zlíni filmifestival on selles küsimuses veidi eriline ja see on seotud meie 60aastase ajaloo ja traditsioonidega. Ilmselt on iga Zlíni linna kodanik, kes on sündinud pärast 1960. aastat, osalenud festivalil kas lapsena või vanema või vanavanema rollis. Nii et tegelikult oleme me oma publikut kasvatanud 60 aastat. Festival on põhimõtteliselt osa Zlíni elanike elust. Me säilitame väga häid suhteid koolidega ja aastate jooksul oleme suutnud õpetajaid veenda selles, et õpilastele on alati palju huvitavam ja tasuvam minna vaatama India filmi kui mõnd kinolevi muinasjuttu, mis on kohalikus tavakinos kättesaadav. Me püüame arendada audiovisuaalse haridusega seotud tegevusi ja teha koostööd teiste organisatsioonidega.

Me valmistame ette õppematerjale koolidele ja tutvustame neid aastaringselt, organiseerime filmi- ja animatsiooniteemalisi laagreid ja kursusi. Nii et minu meelest on oma publiku harimises ja kasvatamises iva sees. Enamikul juhtudest on lapsed täiesti võlutud tõsiasjast, et väljaspool nende tavaharjumusi eksisteerib veel midagi täiesti teistsugust. See ongi meie festivali missioon: avardada silmaringi ja pakkuda kvaliteetset alternatiivi tavaliselt kättesaadavale valikule.

Eestis on lahendamata oluline teema: noortele peaks andma filmiharidust, õpetama neid analüüsima liikuvat pilti, aga seda tehakse vähe ja kaootiliselt.

Ma usun, et olukord Tšehhi vabariigis on Eesti omale üsna sarnane. Juba mitmeid aastaid oleme me koostöös Tšehhi filmi- ja audiovisuaalse hariduse ühingu ning MEDIA Loov Euroopa programmiga korraldanud festivali osana filmile ja filmiharidusele pühendatud konverentsi. Loomulikult küsime me endalt alati, et kes peaks olema teejuhiks või mentoriks selles aina laienevas audiovisuaalse sisu universumis. Õpetajad, hobiõpetajad, vanemad, filmiprofessionaalid, kino­pidajad, filmitegijad, erialaorganisatsioonid? Ilmselt on meil veel pikk tee minna, ja kogu see temaatika on viiruseaja valguses muutunud veelgi päevakajalisemaks.

Tänavuse festivali teema oli „Tagasi tulevikku“. Miks?

„Tagasi“ viitab festivali auväärsele ajaloole ja „tulevik“ püüab täide viia nägemuse festivali kaasaegsest vormist, mis täiustub teaduse, tehnoloogia ja hariduse koostöös. Kavas oli ka suur filmisektsioon „Tagasi tulevikku“, mille eesmärk oli laiendada noore vaatajaskonna silmaringi teaduse ja tehnika vallas. Filmid jagunesid dramaturgiliselt kolme gruppi: teadus- ja tehnoloogiateemalised dokumentaalfilmid, ulmemängufilmid lastele ja noortele ning eriefektidele pühendatud programm. Dokfilmid valgustasid noort publikut sellistel teemadel nagu kosmos, tehisintellekt, virtuaalreaalsus, videomängud ja infotehnoloogia. Filmidele täienduseks pakkusime koolidele ja avalikkusele loenguid ning üritasime vastata küsimusele, kuidas teeb tehnoloogia meie elu lihtsamaks, ja vastupidi, millised ohud meid ähvardavad.

Ulmefilmid peaks pakkuma noorele publikule põnevust ja seiklust, aga ka võimalust midagi uut õppida. Kõige levinumat ulmeteemat – kohtumisi maaväliste tsivilisatsioonidega – täiendasid lood robotitest, uutest maailmadest ja erinevatest tulevikunägemustest. 2020. aastal oleks 100aastaseks saanud üks filmitrikkide olulisemaid teerajajaid, Ameerika filmitegija ja -kunstnik Ray Harryhausen, kes lõi täiesti unikaalsed nukud sellistesse filmidesse nagu „Titaanide heitlus“, „Iason ja argonaudid“ ja „Sindbadi seitsmes merereis“.2

Harryhausen on inspireerinud selliseid filmitegijaid nagu Steven Spielberg, Peter Jackson, George Lucas, Tim Burton ja paljud teised. Tema kui klassiku kõrval tahtsime aga anda au ka teistele eriefektimeistritele, kes on kaasaegse tehnoloogia abil pakkunud aastate jooksul erakordseid filmielamusi. Näitasime tervet rida filme, mis olid eriefektide vallas revolutsioonilised nagu „Metropol“, „2001: Kosmoseodüsseia“, „Maatriks“, ja „Gravitatsioon“.3 Eriefektide osa kureeris valdkonna paremaid eksperte Tšehhis, Boris Masník, kes on öelnud, et filmitrikid on tema arvates ulmežanri üheks kõige elementaarsemaks väljendusvahendiks.

Kas te võiksite laste- ja noortefilmide eksperdina spekuleerida, kuhu kogu see valdkond üldse teel on? Milliseid võimalusi või ohte tulevik tuua võib?

Meil on olnud tükk aega probleeme heade lastefilmide leidmisega. Seda peegeldas ka meie laste võistlusprogramm. Kui noortefilmide žürii üritas võidufilmi välja selgitada nelja võrdse kandidaadi seast, siis lastefilmide vallas oli valik märksa keerulisem, sest valikut oli vähem.

Isegi meile, programmimeeskonnale, on suureks katsumuseks leida 7–8 kõrge kvaliteediga filmi, mis mõeldud kuni 12aastasele vaatajaskonnale. Filmivalikule on väga oluline läheneda laiemast perspektiivist kui ainult Euroopa oma. Meil oli lauale filme Hiinast, Brasiiliast, Tšiilist ja Lõuna-Koreast, mis on kahtlemata kodusele sihtpublikule väga olulise tähtsusega, aga meie vaatajale võivad need mõjuda liiga veidra või eksootilisena. Me näeme lastefilmide sektoris suurt puudujääki ja oleme alati väga uhked, kui meil õnnestub leida mõni suurepärane lastefilm, eriti n-ö madala audiovisuaalse tootlikkusega maadest. Nii et kui Eestis tehakse mõni lastefilm, siis on see Zlíni väga teretulnud ja me lubame selle eest hästi hoolitseda!

1 Johannes Lõhmus, Filmihariduse lähtekoht Eestis. – Eesti Filmi Instituut, Tallinn 2020.

2 „Clash of the Titans“, Desmond Davis, 1981; „Jason and the Argonauts“, Don Chaffey 1963; „The 7th Voyage of Sinbad“, Nathan Juran, 1958.

3 „Metropolis“, Fritz Lang, 1927; „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968; „The Matrix“, Lilly ja Lana Wachowski, 1999; „Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht