“Alma mater Tartuensis”

Jaak L?s

1932. aasta oli oma aja ettevõtlikumale eesti kineastile Theodor Lutsule töörohke, ja võiks öelda ka pöördeline. Aasta lõpus siirdus ta Soome, kuhu jäigi filmitööd tegema järgmiseks kaheteistkümneks aastaks.

Aastavahetusel oli jõudnud kinodesse Lutsu tsiviilkaitsefilm “Gaas! Gaas! Gaas!”, mis on tegelikult mängufilmi mõõtu lavastus, keeruliste õhuvõtetega, massistseenidega tänaval jne. Juba aastaid jätkus Theodor Lutsu koostöö Kaitseliidu ja kaitsejõududega, ülevaatefilme õppustest ja laagritest tegi ta pidevalt, nii ka 1932. aastal.

1932. aasta suvel tehti esimese Soome-Eesti koostööfilmi “Päikese lapsed” võtteid. “Päikese lapsed” oli esimene eestlaste tehtud helifilm tänapäeva mõistes. (1930. aastal oli Konstantin Märska katsetanud heliplaadilt filmile heli taustaks mängimisega lühimängufilmis “Kuldämblik” ja Theodor Luts ise laskis lina taga lahinguhelisid, lennukimüra jms järele teha “Gaas! Gaas! Gaas!” linastustel 1931. aasta lõpus.) Paraku Soome partner Suomi Filmi ei toonud Eestisse “Päikese laste” võtteplatsile helitehnikat (ehkki Eesti ajakirjandus teatas heliülesvõtetest) ja film järelhelindati sügisel Helsingis. Põhjuseks oli ennekõike filmi tagasihoidlik eelarve. Nii jäi Eesti filmitegijatel esimene võtteplatsikogemus helifilmi loomisest esialgu saamata.

 

Film ülikooli 300. aastapäevaks

1932. aastal valmistus Tartu ülikool tähistama oma 300. aastapäeva. Sünnipäevapidustusi peeti 29. juunist 1. juulini, samal ajal, kui Gustav II Adolf Nürnbergi sõjaväljal ülikooli asutamisürikule oli alla kirjutanud (see asi tehti 30. juunil 1632. aastal).

Postimees teatab pühapäeval, 29. mail artiklis “Erirahad ülikooli juubeliks” muu hulgas ka, et “Juubelifilmist pool valmis”. “Ülikooli juubelifilmist, mida valmistab filmioperaator Th. Luts Akadeemilise Kooperatiivi ülesandel umbes juba poolteist nädalat, on ligi pooled ülesvõtted tehtud. Filmi on “vändatud” umbes 450 meetrit. Kõik senini tehtud võtted, nende hulgas ka sisevõtted, ülikooli nõukogust, laboratooriumidest ja auditooriumidest on hästi õnnestunud, üliõpilased on igal pool statistide osas väga suure innuga kaasa töötanud.  Reedel oli filmimine hoos üliõpilasmajas. Seal jäädvustati  juubelifilmi jaoks üliõpilaskonna “parlament” – edustus, – “valitsus” – juhatus, samuti toimkondasid, “Üliõpilaslehe” toimetus, söögisaal rohkete lõunastajatega jne.” “Laupäeval pidi filmitama näitlik doktori promotsioon aulas, mida osa juubelifilmi peab käsitlema. Pühapäeval pidi tehtama välisvõtted Toomel jne, kui ka suuremate üliõpilasorganisatsioonide eluasemest.

Juubelifilm saab umbes 800 m pikk, koosneb kolmest osast, millest viimane käsitleb juubelipidustusi ja selle demonstreerimiseks kuluks umbes pool tundi. Pärast juubelipidustuste lõppemist viimistletakse film kiires korras ja lastakse käiku. On kindel, et ka välismaal õige suurt huvi tuntakse “Alma Mater Tartuensise” vastu filmis, ning et filmil sellepärast hea minek on.”

Järgmise päeva, 30. mai lisas Sädemed  tõi Postimees ära põhjalikuma ümberjutustuse filmi stsenaariumist. Seal on küll juttu neljast osast, mitte kolmest, nagu eelmise päeva kirjutises öeldakse, ja seejuures märgitakse, et “Filmi neljas osa on pühendatud juubelipidustustele ja lõpeb üliõpilaspere ülikooli asutajale meeleavalduslikuks austusavalduseks kogunemisega Gustav Adolfi ausamba juurde”. Artikli “Ülikool filmis. Juubelifilm Tartust, ülikoolist ja üliõpilasriigist” nimeta autor lõpetab kirjutise sõnadega “Film saadetakse varsti pärast juubelipidustusi ka välismaile demonstreerimiseks”. Loos on lisaks stsenaariumi detailidele kirjeldatud ka filmi võtteid, näiteks, kuidas ““kõrgepingega” köetav Jupiter poogenlamp arendas ülesvõteteks 13.000 küünlalist valgust”.

1932. aasta Postimeest sirvides saab ülikooli juubeliks vändatud filmi kohta veel üht-teist teada. 30. juunil  teatab Postimees, et valmis filmi näidatakse samal päeval kinos Central, teates seisab muu hulgas informatsioon, et käsikirja autor on üliõpilaskonna esimees Ilmar Tõnisson ning allpool antakse ka kriitiline hinnang: “Filmi Tartu Ülikoolist tuleb pidada üheks kõige paremaks eesti filmiks”. Kino Central reklaamis “29. juunist ja edasi” kirjutatakse “Ülikooli juubeli puhul suurim üllatus! Vaatepilt 4 osas. “Tartu ülikooli 300. a. elukäik pildis. Alma Mater Tartuensis. Tartu Ülikooli Akadeemilise Kooperatiivi produktsioon. Ilmar Tõnissoni käsikirja järele filminud Th. Luts. – Annab läbilõike T. Ülikooli minevikust ja olevikust ning üliõpilaselust.”.

3. juulil teatab Postimees: “Ülikoolifilm kutsus esile hoogsaid aplause.” Filmi näidati 1. juulil kinos Central ülikooli valitsusele, diplo­maatilisele korpusele ja teistele kutsutud külalistele. “See on haruldane juhus, kus filmi demonstratsiooni puhul aplodeeritakse…/—/ Kuuldavasti olevat selle filmi vastu suur huvi, mida tõendavad järelpärimised Soomest, Rootsist, Lätist ja Poolast.”

 

Kadunud ja taasleitud teos

1986. aasta lõpus trükki antud ja järgmisel aastal ilmunud Veste Paasi ülevaateraamatus enne 1940. aastat valminud dokumentaalfilmidest “Ajahetked” seisab lk 52 must valgel ka paar rida dokumentaalfilmi “Tartu Ülikooli 300 aastane juubel” kohta. Seal on märgitud, et “Viimane on peaaegu täielikult hävinud”.

Nagu hiljem on selgunud, lugupeetud filmiloolane õnneks eksis. Kõnealune film on peaaegu täielikult säilinud. Selle Tallinnfilmis valmistatud duubelnegatiiv ja -positiiv on praegu hoiul Eesti Filmiarhiivis, varem säilitati filmi materjale Tartu ülikooli filmikogus. Omaaegse ülikooli kino-fotolabori töötajad mäletavad, et alles peaks olema vähemalt originaalpositiiv nitraatalusel, kui tänaseni seda (uuesti) leida pole õnnestunud.

Filmi stsenaarium pole säilinud. Filmi annotatsiooni leiab huviline Esteri kataloogist klikkides http://ester.utlib.ee/search jj.  Sealsamas viidatakse  (annotatsiooni autoriks Naima Kull Eesti Filmiarhiivist), et “film pole korrektselt viimistletud ega monteeritud – finantsraskused (majanduskriis)”. Tõsi on see, et film jätab lõpetamata mulje: näiteks stseen  ülikooli nõukogu saalis kordub, pole algus- ega lõpukirju. Samas äratab tähelepanu, et kuigi filmitud on tummfilmiformaadis, ei ole tehtud vahekirju, nagu on sama perioodi teistes Theodor Lutsu filmides. Eesti Riigiarhiivis säilinud Eesti Akadeemilise Kooperatiivi kirjavahetus Eesti Vabariigi saatkondadega Stockholmis, Berliinis ja Helsingis (ERA 957.7.211) annab tunnistust filmi loojate ambitsioonidest seda ka välismaal tutvustada. Partnerid on igati soliidsed: Suomi Filmi Helsingis, Svensk Filmindustri Stockholmis ning UFA ja Deutsche Vereinsfilm Berliinis. Filmi valmimistähtajaks on neis kirjades märgitud 10. juuli 1932. Nagu selgus ülalviidatud lehe­teatest ja säilinud esilinastuskutsest, oli  pidulik linastus juba 1. juulil Tartu kinos Central.

1932. aasta 1. oktoobri Postimees teatab, et kino Tartu Athena näitab taas Tartu ülikooli juubelifilmi, teate lõpus märgitakse: “Seda filmi võib julgesti soovitada.”

Filmi “Alma mater Tartuensis” nitro-originaali pole tänini leitud ei Eestist ega välismaalt, ei saa olla kindel, et mõni koopia üldse välismaale jõudiski. Tahaks siiski loota, et filmi originaalmaterjalid pole lõplikult kadunud.

Lõpetamata jäi “Alma mater Tartuensis” arvatavasti sellepärast, et Theodor Luts kavatses filmi helindada, aga mingil põhjusel ta helitöödeni ei jõudnud – ka mängufilmi “Päikese lapsed” helindamine Soomes sama aasta sügisel läks üle kivide ja kändude.

Võib-olla aitaks loosse mõningast selgust tuua UFA, Svensk Filmindustri ja Suomi Filmi kirjavahetuskaustadega tutvumine, aga see asi peab esialgu jääma  oma aega ootama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht