Luulesalv

TRIIN PAJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Triin Paja

Piia Ruber

 

Tulle minemine

 

kas ka loom on mõelnud

haukunud ja möiranud:

tule tagasi?

 

aga kui tagasi tulemine on tulle minemine?

 

kajan, kuni ma pole enam hääl,

vaid peegel.

 

Matsime kuu, mitte sinu

surnuaias on ristid nagu maasse löödud mõõgad. ühel haual kasvavad metsmaasikad. nopin kaks marja, magusat, punast. sul pole enam silmi, aga palun, loe mind. sinu sõrmed on hõrenenud kuukiirteks, aga nad ulatuvad ikka veel minuni, justkui matsime kuu, mitte sinu. tea, kui elus ma olen. tantsisin üksi udus, milles liikusid kitsed. see oli nii intiimne, aga kõik vesi, ka udu, on surnupesuvesi. kui sind viimast korda nägin, olid asetanud leiva ja karbi vürtsikilusid elutoa lauale. hakkasid sööma. mina keedan surnuaia nurmenukust teed. söön ja joon sind.

 

Isa silmad

möödunud on nii palju aega, et isa ripsmed on tihenenud hallsamblikuks. tähed avavad esimest korda peale valget suve oma silmad ja näevad surnuid enne, kui mind. paotan kardinaid veel rohkem. need ei ole tähed. hoopis isa pilgutab silmi. ta silmad on aastaid tagasi trepikojas värelenud varblane, kelle välja aitasin. astmed on ikka veel varblase varjust määrdunud. mu süda ei ole piisavalt tühi, et katta trepikoda valge linaga ja sulgeda käega isa silmad.

 

Peagi ilmuvast luulekogust „Jõe matmine“

 

„Rohkem palve kui jutustus“, intervjuu luuletaja Triin Pajaga

Triin Paja „Ürglind“

Donika Kelly „Bestiaarium“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht