Rohkem palve kui jutustus

Triin Paja: „Luule on anum, kus hoiad midagi endale olulist. Mälestustest saab kiiresti õhk ja mälu hõreneb kiiremini kui sõnad – luule on üks viis seda kauem käes hoida.“

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Triin Paja on ühtaegu tuntud ja tundmatu luuletaja. Esikkoguga „Nõges“ pälvis ta 2018. aastal Betti Alveri debüüdiauhinna. Kaks aastat hiljem tõi luuletus „Öö on tume nagu õdede juuksed“ Pajale Juhan Liivi luuleauhinna, see tekst leidub ka tema uues kogumikus „Ürglind“. „Triin Paja on staar!“ õhkas mu luuleteadlasest sõber pärast raamatu esitlust – tegu on muidugi hinnanguga tekstile, autor ise on ebastaarilikult tagasihoidlik ja pisut salapärane. Kellelgi siiski leidub tema meiliaadress, kellelgi telefoninumber ning üks naaber Tallinnas Nõmmel teab isegi näidata ruutudega akent … Kokku me saime.

Palun räägi oma kodust.

Veedan suurema osa ajast väikeses külas Saue vallas. Umbes kolmandiku ajast veedan ka Nõmmel, kus praegu asume. Nõmme on justkui vahekäik linna ja looduse vahel – lõpuks võiks jääda ainult loodus, metsad, künkad, aga praegu hõljun veel nende kahe koha vahel. Ja ka Nõmme männid, rähnid ja oravad annavad jõudu ja mõnikord ka mõne luuletuse.

Oled rännanud ja elanud mitmes riigis … Kas otsisid ka toona õiget kohta? Miks viimaks siiski otsustasid Eestis ankurduda?

Ükski neist paikadest ei olnud valik, vaid pigem juhus. Reisisin nooremana intensiivselt, mõnikord pool aastat järjest või isegi rohkem. Oli suur avastamis­himu nii iseenda kui ka maailma suhtes. Kohad, kuhu pikemaks jäin, olid seotud inimestega ja kohtumistega, nii nagu ka kodumaal. Siiski on kodumaaga teist­sugune suhe. Koha sügavam tundmine ei võrsu ega õitse mõne nädala või kuuga. Kodumaa hoiab minu lapsepõlve ja emakeelt. Ka keel on omaette koht. Ja ma ei tunne näiteks Itaalia männiga sellist lähedust nagu mõne Eesti tammega. Tamm, mida juba aastaid näen oma aknast, tundub mulle vennalik. Võib-olla on minu ankurdumine võime olla kannatlikum, mis on tähelepanelikkuse alus. Mary Oliver kirjutas, et tähelepanu on pühendumise algus. Soovin olla kauem paigal, et pühenduda.

Triin Paja: „Õrnus on jõudu andev. Tihtipeale õrnust võrreldakse nõrkusega. Õrnus võib aga olla tänapäeva kiires ja meediakirjus melus omamoodi mäss.“

Piia Ruber

Ürglinnus“ leidub arvukalt linde ja loomi.

Maal olles jalutan palju. Kohtun peaaegu iga kord mõne loomaga. Nendest kohtumistest saavadki luuletuste esimesed fragmendid. Hiljuti naasid sookured. Jätan ka magades aknad lahti, siis saan neid kuulata läbi unenägude. Sookurg on mulle vist kõige lähedasem olend – olen neid aastaid kuulanud ja nad on põimunud minuga. Nende kummituslikult kajavad hääled on sakraalsed ja tungivad. Neile sobivad siinsed põllud ja nende pidev lähedus tõukab mind võimatusse ülesandesse tõlkida nende helid sõnadesse. Võimatusest hoolimata on mul hea meel, et nii mõnigi sookurg on ka „Ürglindu“ maandunud.

Jalutuskäikudel õpin loomadega mingil määral paremini käituma. Kui näen, et põllu peal on rebased või metskitsed, siis ma pööran ümber ja lahkun vaikselt, et nad ei peaks minu tõttu ära jooksma. See on üks viis olla loomade vastu empaatiline.

Mu küla lähedal on paar vana õunapuud. Talviti jalutan sinna korra nädalas, puistan lindudele seemneid, vilistan ja siis tulevad nad sööma. Siis on ka õhk täis väikeste tiibade sähvimist ja tuult. Olen neid piisavalt jälginud, nii et tunnen mõne linnu ka ära. Õunapuude ümber on kitsejäljed. Seegi on rituaal ja viis seista loomaga hetkeks ühes ruumis.

Minu jaoks on see väga eriline, et suudan looma ära tunda, et see on tema. Mäletan eredalt ühte ühe sarvega kitse. Andsin talle nime Ükssarv. Sarve puudumine muutis ta mulle indiviidiks. Nimetamine võib tähendada ka leina algust – märkasin, kui peale mitmeid aastaid kohtumisi Ükssarve enam ei ilmunud. Olles andnud talle nime, võisin tema puudumist ka omal moel leinata.

Samavõrra kui side loodusega on „Ürglinnus“ esil side eelkäijatega. Ka see ei ole tänapäeval eriti tavaline. Elu väärtustamine ja kaduviku paratamatuse tunnetamine „Ürglinnus“ liigutab.

Ürglinnul“ on seos esimese kogumikuga „Nõges“, see on justkui vahepaik teel isikliku poole, kuigi ka siin on mõnigi isiklikum perekonda puudutav luuletus – selle aasta jooksul ilmuv luulekogu „Jõe matmine“ on kohati aga üdini isiklik. Selles on palju leina, tihti mütoloogilises või sürrealistlikus võtmes. Loodan, et suudan mingi moel, kas või sõnade kaudu, hoida oma eel­käijate käest kinni.

Ema- ja vanaema-luuletused on osa mu ajaloost. Ema töötas vasikalaudas, oli lüpsja ja brigadir, sõitis traktoriga, ta tegi kõike. Üks ere mälestus on see, kui hiilisime külalastega salaja lauda heina­küüni peitust mängima. Küün asus tapamaja kõrval. Meenutades õhtuseid küünist naasmisi ilmus ka vasikaluuletuses esinev lause, et taevas on vasika­vere värvi … Aeg on muutnud need mälestused natuke kummituslikuks, samas tunnetan, et vasikad ja laudad on endiselt osa minust.

Sa ei ole ülearu kiire avaldaja. Tekstid saavad settida, kujundus on läbi mõeldud. Ka lugeja mõte vajab settimist.

Mulle on tähtis, et teos jõuab õige lugejani, kes loeb seda empaatiaga, ükskõik kes ta on.

Peaaegu samal ajal kui „Ürglind“ ilmus sinu esimene tõlketeos, Donika Kelly „Bestiaarium“. Kelly raamatu keskmes on küll trauma, kuid ta kirjutab sellest kõikvõimalike olendite kaudu. Mil määral ühe teose valmimine mõjutas teist?

Hakkasin „Bestiaariumi“ tõlkima siis, kui „Ürglinnu“ käsikiri oli juba kirjastusele Tuum üle antud. Lugesin seda aga juba mitu aastat tagasi ja siis jättis see küll piisavalt sügava mulje, et see hiljem valida esimeseks tõlketeoseks. Kelly on väga tundlik autor, ka lugeja vastu. Luuletused võivad teha haiget, „Bestiaarium“ on kohati üsna lõikav, kuid Kelly kaitseb oma lugejat. See tundub mulle austusväärne ja paneb ka mind lugejat rohkem hoidma.

Missuguste välisautorite tekste sooviksid eesti keeles näha?

Alejandra Pizarnik, Maggie Nelson, Carolyn Forché, Edmond Jabès, Mary Oliver, Annie Dillard, Adrienne Rich, Anne Carson, Rebecca Solnit jt. Andrei Tarkovski päevikud ja Vincent van Goghi kirjad!

Mis on luule? Kirjutad: „luule on palvela / ja lapsepõlv mille vees / punguvad hundinuiad edasi“.

Luule on anum, kus hoiad midagi endale olulist. Mälestustest saab kiiresti õhk ja mälu hõreneb kiiremini kui sõnad – luule on üks viis seda kauem käes hoida.

Ja minu jaoks on luule rohkem palve kui jutustus. Rohkem kivi kui jõgi. Kuid tõesti, mis on luule – ma pean selle peale kaua mõtlema, et tõeline vastus anda.

Üks „Ürglinnu“ ja ka „Bestiaariumi“ märksõnu on õrnus. Kirjutad: „ole tänulik julge suuremeelne / lausus maailm [—] ole õrn veel õrnem seegi on ülestõus“.

Õrnus on jõudu andev. Tihtipeale õrnust võrreldakse nõrkusega. Õrnus võib aga olla tänapäeva kiires ja meediakirjus melus omamoodi mäss. Siin­kohal meenutan luulerida Adrienne Richi luulekogust: ilma õrnuseta oleksime me põrgus.

Surm. Tuttavate ja lähedaste surm on tänapäeval peaaegu tabu. Uudistes näeme kaadreid anonüümsetest vägivalla tõttu surnud inimestest. Kõige lähemal on surm võib-olla just loomade ja lindude kaudu. „Ürglinnus“ näed lapse silmadega tapale viidavaid vasikaid, hoiad peos surevat hiirekest 

Paljud lapsed on matnud linnukesi ja see on arvatavasti nende esimene kokku­puude surmaga, aga ka valmistumine leinaks.

Kuna loomad on süütud, siis võib-olla suudame neile rohkem kaasa tunda … Metssealuuletuses palun korjuselt andestust – seegi on õrnus, haavatav viis olla loodusele ausalt lähedal.

Millest ammutad jõudu?

Kindlasti oma lähedastest. Armastan linde ja võib-olla ka linnulikke inimesi. Jõudu annavad rännakud, raamatud, loodus ja avarus. Sõnad, valgus.

***

Lõpetuseks. Hiljuti tuli Eesti metsa- ja puidutööstuse liit välja arvamusega, et valitsus peaks riigimetsas kiiresti suurendama raiemahtu – pesitsusaja eel. Põhjendus on see, et sõja tõttu ei saa Venemaalt ja Valgevenest toorainet importida. Topeltküüniline, kas pole? „Ürglinnus“ on tugevalt esil loodus, ent samavõrra räägib raamat ürginimesest, kes veel mõistab lindude keelt ning kellele ei pea selgitama, mis on pesitsusrahu. Niisugust inimlikkuse meeldetuletamist on praegu väga vaja.

Triin Paja luulesalv

Triin Paja „Ürglind“

Donika Kelly „Bestiaarium“

 

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht