Maailm nagu vaalaluust ihutud korsett

Triin Paja on ürgse loomisjõuga sidunud sõnadesse naiselikkuse. See ei tähenda aga roosamannat, vaid valu ja muret tulevaste põlvede, sündinud ja sündimata laste – maailma pärast.

ALIIS AALMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Triin Paja loominguga tutvusin 2018. aastal, kui juhtusin lugema Värskest Rõhust (nr 53) tema luuletusi. Olin lummatud. Nii voolav luulekeel, huvitav sõnakasutus ja lummavad kujundid! Ka Paja uus luulekogu „Ürglind“ ei valmistanud pettumust.

Juba pealkirja peale on kihk haarata raamatu järele, et süüvida sesse kujundirohkesse (luule)maailma. Kaane­kujundus pole minu maitsele piisavalt ürgne, kuid pruuni ja kuldse kooslus mõjub koduselt: näib, et kuldne ürglind on tõusnud lendu mullast ega jää seetõttu kaugeks ja pelgalt müütiliseks. Ta on kodusem kui müüt. Tundubki, et luulekogus on püütud kauged teemad lähedale tuua – kaugus võib peituda ka teemade delikaatses valus.

Luulekogu jaguneb kaheks osaks: „Üsk“ ja „Kaitse“. Kui esimeses osas keskendub autor loomisele, eluandmisele, siis teises osas kerkib tugevamalt esile hävingu või kaotusega leppimine. Seega on pealkirja ja luuletuste vahel intrigeeriv vastuolu: kus on kaitsja ja miks ei tegele ta oma ülesandega? Või kes peaks üldse kaitset pakkuma ja kellele? Ega loominegi edene valutult, selleski on tuska, kaotust, painet. Tunnete virvarr on siin kaldu rängemate tunnete poole.

Paja on kirjutanud ürgse loomisjõuga, sidudes naiselikkuse sõnadesse. Naiselikkus ei tähenda siiski pelgalt valgusrikkust ja roosamannat, vaid kätkeb endas ka süngust: valu ja muret tulevaste põlvede pärast, sündinud ja sündimata laste pärast, maailma pärast. Karm teema on esitatud naise kogemusprisma kaudu, näiteks luuletuses „Rännud“: „kuid maailm surub me vastu / nagu vaalaluust ihutud korsett“ (lk 32). Üsk ei tähenda Paja luules pelgalt emaihu, kus kasvab laps, vaid on üldse millegi kasvupaik – selleks võib olla idee või tunne või lausa mure. Näiteks on ridades „olen hunt või tüdruk / või on tüdruk alati hunt / olles teadlik enda ilust?“ (lk 33) väljendatud kahtlused kuulumise kohta, või ka „kõneled: see ei ole mina vaid mu üsk mis põleb / miks ma ei peaks jooksma jooksma end hundiks jooksma?“ (lk 40). Ängi looduse käekäigu pärast väljendab muu hulgas metafoor „kuula kui tasa hõrenevad metsa luud / kuni mets kukub kokku / kopsuhaige neiuna“ (lk 62).

„Ürglind“ on nukrameelne raamat emadest ja järeltulijatest, loomisest ja hävingust, aga ka sellega leppimisest. Emadus ei piirdu vaid inimkogemusega: „maa joob pilvede rinnapiima / vasikas mitte / seetõttu ta väheneb“ (lk 49), „soovin uskuda et armastan seda maad / kuigi ta ihust õitsenud mõõkvaal / vedas surnud poega nädalaid kaasas“ (lk 50) või „väidame et kogu kurbus kuulub meile / aga luik sureb / kaotades leinas lennates söögiisu“ (lk 55). Siin luulekogus on kogejaks kõik, kogu maailm, kogu emake Maa. Argiste tähelepanekute ja mälestuste kõrval luulemina elust on alati õhus küsimus, mis saab emast (mõtlen siinkohal ema kõige laiemas mõttes), mis saab ema teistest lastest, mis saab minategelasest. Mis saab minast?

Selle kõige kõrval jäävad kõlama kujundid ja rohke sõnavara, oskus paigutada kokku sõnad uuel huvitaval moel. Nii mõnigi luuletus matab hinge, kuid eriti eredalt jäi kõlama luuletus „Mai“, mis esindab minu silmis hästi tervet luulekogu: „vanavanaema leinas / musta lehma Maid // [—] pimedus hõõrub mu vastu / on see Mai // kuula mind Mai / egiptlased uskusid / et taevas on üüratu lehm / kes poegib päikese nagu vasika // kuula mind luule on palvela / ja lapsepõlv mille vees / punguvad hundinuiad edasi // seal kahlad sinagi“ (lk 59).

Esile kerkivad ka mõned märksõnad või motiivid, mida võib kohata teistest enam, näiteks on palju mainitud kitsi, hunte, kurgi, koljusid. Kits ja hunt on vastandid, saakloom ja kiskja. Nende kaudu avaldub ka eneseotsing, kumb olla, kas kits või hunt. Ja kas saabki korraga olla vaid üks? Ja kas saab üks ilma teiseta? Luuletuses „Blandina“ on hoopis kits see, kes haugub: „kuid ma ei värise vaid huilgan / hämaral põllul / kus vaid metskits haugub vastuseks“ (lk 12). Ja ka hunt pole alati hunt, temas on inimlikkust, ta on libahunt: „libahundid olid emad ja pruudid / minu piim kuulub nende poegadele / minu veri nende tütardele“ (lk 39). Loomadest vastandite kõrval leidub pooluspaare veelgi, näiteks luuletuse „Ulg“ teise osa lõpus: „lahku tasa enne kui kodulävel küsitakse / oled sa jumalanna või nõid või loom“ (lk 37).

Luuletuse „Ulg“ teine osa on oluline ka seetõttu, et seal on loomine ja hävitamine põimunud: „täiskuu hoiatab kõrkjate vahelt / sünnita enda lapsed tasa / mata nad kängunud männi alla / mata nad pudeliga täis / sinu enda verd siis lahku“ (lk 37). Selleks et päästa ennast, peab hävitama selle, mis ohustab minapilti, ja see nõuab ohverdust: kas jätta endast midagi maha või võtta midagi omaks. Need, mis tuleb jätta, võivadki olla n-ö lapsed (näiteks unistused, ideed). See, mille omaks võtad, on kellegi teise nägemus minast, näiteks luuletuses „Nõgesepõld“: „kord seoti Hiinas tüdrukute jalad / tugevalt siidpaeltega / et saada ihaldatud sandistatud / lootosõiteks moonutatud köntjalad“ (lk 41). Miks niisugune traditsioon üldse oli? Sest nii tundus kellelegi õige. See oli kellegi arusaam, mis sai üldkehtivaks. Kui vaba on indiviid otsustamaks käituda teisiti?

Nagu öeldud, langeb rõhk just naiskogemusele. Naine pole sama vaba nagu lind. Ta ehk oli kunagi lind: „kui naine oli veel lind laulis ta: / taas pannakse tiivulise kaela nöörid“ (lk 29), aga ka siis polnud ta vaba. Vabaduse maitsmiseks katsetab luuletuste minategelane erinevaid vorme, tema olemus avaldub variantidena. Kord on ta rohkem inimene, kord rohkem mõni loom või lind: „sookuresuline taevas ei huilga / see olen mina kes peab huilgama / maailm tahab ohverdust“ (lk 11) või eksleb hoopis kitsena (vt lk 13). Neis mitmetes nägudes kajastub ka läbipõimitus. Kõik on omavahel seotud: „linnas põlesid kõik ühes üsas“ (lk 20) ja see seotus tähendab, et ka pealtnäha vastandlikud poolused on siiski üks tervik: „mis tähendas et üsk oli samuti haud“ (lk 19).

Erinevate pooluste põimitus väljendub ka kurgedes: nad kannavad endas nii sündi kui ka surma. On ju toonekurg see, kelle kohta öeldakse, et tema toob järglased kohale, samal ajal on ta ka Toonela lind. Ehk ongi toonekurg luulekogu pealkirja „Ürglind“ nimitegelane ning teose minategelanegi pürgib selle poole, et olla lind – selline lind, kes suudab kanda vastuolusid ja olla raskusest hoolimata vaba? Ta jõuab tasapisi leppimiseni: „see maa on mulle antud / minu ülesandeks on temast loobuda“ (lk 71). Seda võib mõista kõige otsesemas mõttes, s.t iga elusolend peab ükskord surema. Aga võib mõista ka nõnda: traditsioonid ja ootused on küll antud, kuid nendega ei pea nõustuma, nendega ei pea leppima. Vahepeal peab natuke hävitama ja ka selles on peidus loomine, selles on üsk ja kaitse, kui „täna mul mütoloogiat pole / vaid tõene on – midagi / mida puudutada mullaste küüntega“ (lk 34).

„Ürglind“ on põneva ja kõlava poeetilise keelega kogu. Selle teemadeks on loomine, emad ja tütred ning mure selle pärast, mis oli ja mis tuleb. See on osalt ajaloo ülesmärkimine, aga ka eneseotsing ja jõudmine leppimiseni. Leppimine ei pruugi tähendada nõustumist, vaid hoopis korrale vastuhakkamist. Peale lugude esitamise on luulekogu mõneti ka manifest, kindlasti poliitiline, aga eks iga lugeja jõua omadele järeldustele. Neis luuletustes on palju erinevaid tahke ja toone, seega avastamisrõõmu rohkesti. „Ürglind“ on tugev järg debüütkogule „Nõges“ ning nõudliku lugejana jään pikisilmi ootama ka kolmandat luule­kogu.

„Rohkem palve kui jutustus“, intervjuu luuletaja Triin Pajaga

Donika Kelly „Bestiaarium“

Triin Paja luulesalv

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht