Vabaõhu-tehnonäitus käivitab meeled

Maajaama „Metsikute bittide“ näitusele on koondatud tehnoloogilise kunsti teosed, mis kõik tegelevad omal moel looduskeskkonnaga.

RAIVO KELOMEES

Näitus „Metsikud bitid“ tehnoloogilise kunsti talus Maajaam kuni 15. IX. Kunstnikud Agnes Meyer-Brandis (Saksamaa), Marco Barotti (Itaalia), Julijonas Urbonas (Leedu), Uģis Albiņš (Läti), Anna Tamm ja Vinzenz Leutenegger (Eesti/Šveits), Varvara & Mar (Eesti/Hispaania), Jeanne Harignordoquy (Prantsusmaa), Janis Polar (Šveits), Greg Orrom Swan (Ühendkuningriik), Andreas Zißler, Fabian Lanzmaier ja Klemens Kohlweis (Austria), Mohar Kalra (USA), Claudia O’Steen ja Aly Ogasian (USA), heidundgriess (Saksamaa), Studio Watershore (Taiwan), Johan Kirsimäe ja Markus Varki (Eesti).

Sõnapaar „Metsikud bitid“ sai tuntuks 2018. aastal, mil tehti Maajaama sellenimeline pilootüritus. Tänavune näitus on küll ametlikult seotud Tartu Euroopa kultuuripealinna aastaga, kuid Timo Tootsi hallatava residentuuri ja tehnoloogilise talu võimalusi arvestades oleks see mingil moel ilmselt toimunud niikuinii. „Metsikute bittide“ korraldamine võttis mitu aastat, teosed kogunesid näitusele ajapikku: konkursile laekus enam kui 600 taotlust, mille seast valitud 15 projekti peaksid näitama kunstilist taset ja kolleegiumi eelistusi. Kuna näitus on kohaspetsiifiline, sündisid mitmed otsused maastiku iseärasusi arvestades.

Väljapanekuga kaasnevas brošüüris kirjutatakse võimalustest, mis külastajale avanevad: vaataja saab avastada teoseid jalutuskäigul üle avarate heinamaade, hobusekoplite, läbi lopsaka metsa ja salapärase soo. Külastaja saab osa tuuleraadiost ja metsa parfüümidest, kuulab karjamaadel kõlavaid kummastavaid helisid, transpordib konveierilindil oksi ja käbisid, elab kaasa nõela otsivale robotile ning uurib järvel selle elurikkust.

Hübriidne ja uurimuslik

Korraldajad on paigutanud näituse tehnoloogilise ja meediakunsti raamistikku. Sellist kunsti esitatakse viimastel aastatel levinud hübriidses formaadis ehk seotakse pehme, orgaaniline mateeria ja teemad nn kõva ja tehnoloogilise mateeria ja teemadega. Tegu on nn segatud tehnoloogiate ja materjalide kunstiga, millele on lisandunud uurimuslik mõõde. Selle kõige tagant aimub nii viimase 15–20 aasta jooksul tehnoloogilise kunsti väljal toimunu kui ka poliitiline kontekst, st ökoloogilise teadlikkuse üldine kasv ja selle tulemusel võetud rohepöörde suund. Viimane näib Eestis olevat justkui ülalt alla suunatud, kuna seda rohelist näiks meil justkui piisavat, aga märke selle vähenemisest ja looduskeskkonnaga seotud probleemidest on tegelikult märgata igal pool.

Maastikukunsti tähtteosed

Tegijad ise nimetavad „Metsikuid bitte“ vabaõhunäituseks, mis toimub meedia- ja maastikukunsti vahealal, ning tõepoolest on enamik töid dialoogis metsa, tiigi või heinamaaga. Kui meenutada 2018. aasta sündmust, millest samuti kirjutasin,¹ on ka seekord projekte, millel on tähtteose eeldusi. Toonasest Antti Laitineni „Murtud maastikust“ sai rahvusvahelises meedias omamoodi meem – tegemist oli ringikujulise väljalõikega metsaservas. Pilt sellest ebamaisest avausest rändas mööda kunsti- ja sensatsiooniportaale.

Praegu ennustaksin sama saatust Julijonas Urbonase „Muru tsentrifuugile“, mis on samuti ringikujuline: tiirlev murukarussell, mille peale vaatajad saavad astuda. Parima mulje saab, kui vaadata seda liikuvana. Sellega on olnud aga tehnilisi probleeme, ka minu külastuse ajal see ei toiminud. Paistab, et ka kunstilise duo heidundgriessi teose „Üles-alla“ puhul pidanuksin korraldajatega ühendust võtma, kuna nupule vajutamine tulemust ei andnud (tegemist on õhutorudega, mis imiteerivad kasepuid päris kaskede vahel).

Dialoogilisus ja kaasamine

Mitme projekti puhul on vältimatu nende irooniline ja humoorikas alatoon. Nagu ka eespool mainitud tehis- ja päriskaskede dialoogis, pakutakse ka Studio Watershore’i „Maastiku teisaldamise“ puhul külastajale tegevuslikku meelelahutust: 54 meetri pikkusele konveierilindile saab asetada puutükke, et kuhjata need lagedamale alale.

Maastiku teisaldamine on mõistagi üsna metafoorne, kuna maastikust tuuakse kodudesse ja linnakeskkonda pidevalt midagi: sealt saab materjali mööbli, ehitiste ja hoidiste jaoks. Selle teose autorite arvates kiirendab konveieri­lint seda protsessi aga silmanähtavalt ning seda võib võtta ka industrialiseerimise sümbolina.

Kui töid hinnata osalusvõimaluse ja üllatuslikkuse alusel, on Studio Watershore’i metsa paigutatud lint­konveier ja Urbonase tiirlev muruplats kaasavaimad. Neisse kätketud üleskutse mängida ning saadud elamus jäävad veel pikaks ajaks vaatajasse, kes lahkub tööde juurest naerul sui. Teise äärmusse jääb vaevu nähtav Greg Orrom Swani „Tilkuvad kujud lupjuvas metsas“, plast­prügist moodustatud biomorfne skulptuur. Autori sõnul on suve jooksul aegamisi muutuv ja arenev teos kui kestus-performance, mis juhib külastaja tähelepanu inimelust suuremale mõõtkavale. See töö ei kaasanud oma asukohas siiski kuidagi, eristudes selle poolest teistest, ning teose uurimiseks ei olnud ka võimalik sellele läheneda.

Ekstra- ja introvertsed teosed

On selge, et teosed kõnetavad näitusekülastaja osalustahet ja arusaamis­võimet erineval määral. Kui inimeste puhul kasutatakse intro- ja ekstravertsuse mõõdupuud, millega kõik justkui paika panna, siis võib ka kunstiteoseid kirjeldada rohkem ja vähem suhtlevatena. Osalus-, interaktiivse ja eriti maastikukunsti puhul eeldan tööde suuremat avatust, nii-öelda ekstravertsust, aga see muidugi ei tähenda, et teoste autorid minu seisukohta jagavad. Ka teose introvertne tegevus võib olla ekspositsiooni­objekt.

Selline ongi näiteks Varvara & Mari installatsioon „Nõel heinakuhjas“, roboti endassetõmbunud nõelaotsing. Leitud nõelast annab ta teada karjakella helistamisega. See triumf jäi minul küll kuulmata, aga projekt ise ilmestab kenasti tehnilise kunsti kasutamist kultuuriliste meemide visualiseerijana. „Otsi nagu nõela heinakuhjast“ on ju levinud väljend märkimaks keerulist või viljatut tegevust, mis ongi paras robotile anda. Robotitest on saanud nüüdismaailma Sisyphosed, kes taluvad rutiini ja suudavad mõttetut tegevust lõputult jätkata.

Uurimuslik kunst maastikus

Näitusel on ka uurimuslikke teoseid, mis on jällegi kaasaegse tehnilise kunsti levinud formaat. Kunstnik suhestub sellisel puhul teadusinfoga või teeb lausa teadlasega koostööd, näiteks nagu seda on teinud Agnes Meyer-Brandis, kelle kaastöötajaks oli parfüümimeister Marc vom Ende. Nende teoses „Ühe puu ID – Kuidas olla teise puu jaoks puu“ on vaatluse all liikidevaheline suhtlus (inimene saab nuusutada puu sünteesitud lõhna). Projektiga on autor tegelnud aastaid ning esitanud seda mitmel pool. Nüüd saab külastaja kogeda sünteesitud lõhnu Eesti metsa vahel.

Meyer-Brandis on muljetavaldavalt järjekindel fiktiivse kunsti ja subjektiivse teaduse esindaja. Üsna kuulus on tema „Kuuhanede eksperiment“, suure põhjalikkusega läbi viidud hanekasvatusprojekt, mille eesmärk oli tõestada nende võimet lennata kuule.² Ise on kunstnik nimetanud seda „biopoeetiliseks uurimuseks“. Ka „Ühe puu ID“ on biopoeetiline: see on biokeemiline lõhnainstallatsioon, inimeste ja puu kommunikatsiooniakt.

Keerulised, teaduslikud ja uurimuslikud on ka Marco Barotti „Fungi“, Claudia O’Steeni & Aly Ogasiani „Elav vesi“, Anna Tamme & Vinzenz Leuteneggeri „Kloonhiis“. „Fungi“ põhineb Wood Wide Web’i uurimisel, nagu kirjutab autor, mille põhjal on loodud seeneniidistiku metafoorne digitaalne teisik. Ruumilis-visuaalselt väljendub see kõlari-installatsioonis, millest kostuvad helid põhinevad Aka hõimu naiste mitmehäälsel laulul. Kunstniku soov on viia näitusekülastaja tähelepanu seenemaailma elukäsitlusele.

Installatsiooni on ta täiendanud veel biogeograafiliste andmetega, mis on kokku kogutud koostöös Tartu ülikooli teadlastega. „Elav vesi“ on tiigile rajatud ujuv vaatlusjaam, mis osutab dokumenteerimiseks teaduslikke aparaate kasutades turbakihi taastamise probleemidele. „Kloonhiiega“ on seevastu taotluseks luua tehispühapaik.

Janis Polari „kuker/siit“ on installatsioon Fresneli läätsedega, mida kasutatakse majakates valguse koondamiseks. Metsa vahel paiknedes suurendavad ja moonutavad need läätsed neist läbi paistvaid esemeid. Õieti polegi Fresneli läätsed neist läbivaatamiseks mõeldud, kuid sellistena toimivad need päris tõhusalt häiritud visuaali tekitajatena. Autor viitabki digitaalselt nihkes ekraanipildile, tekkiv kujutis on metsas ebatavaliselt glitch’ilik moonutis. Osutus kukersiidile ehk põlevkivile ei ole just arusaadav, igatahes oli autor käinud Kirde-Eesti geoloogilise ajalooga kohapeal tutvumas.

Mohar Kalra „Puised vestlused“ seob männi ja ukse otseselt, nööriga. Männi liikumisel peaks ka uks kriuksuma, ust liigutades mändi liigutada mul ei õnnestunud. Andreas Zißleri, Fabian Lanzmaieri ja Klemens Kohlweisi „Päikese olevused“ on heliinstallatsioon looduskeskkonnas. Samuti on pigem heliteos Jeanne Harignordoquy „Maailma tuulte raadio“: tuulesoki suund käivitab erinevad raadiojaamad.

„Metsikute bittide“ puhul on selge korraldajate taotlus koondada kokku looduskeskkonnaga seotud tehnoloogilise kunsti teosed. Nagu öeldud, kõnetavad külastajaid need kunstiteosed ilmselt igaüht omamoodi ning väikest kaasategemist pakkuvad tööd annavad ühtlasi võimaluse lustlikult aega veeta. Kahtlemata on külastajale pakutav suhtlusolukord iseenesest ainulaadne, kuna ollakse looduses. Seal toimivad meeled erksamalt, puudub ka ehitiste raamistav ümbrus. Inimolend on heidetud reeglistamata loodusruumi. Peale tervisliku jalutuskäigu saab siit kätte ka teistsuguse kunstikogemuse ning ehk teiseneb ka pilt iseendast.

1 Raivo Kelomees, Metsikud äärealad. – Sirp 17. VIII 2018.

2 http://www.blubblubb.net/the-moon-goose-experiment/moongoose0.html