Kunstiauhindade sadu

Kunstiauhindu küll jagub, kuid nende rahaga kaetus ei ole tagatud. Väljapääs võiks olla erakapitalil põhinev ühisfond.

REET VARBLANE

Nagu see ikka on olnud, said ka möödunud aasta lõpul mitmed kunstnikud kolleegide tunnustuse osaliseks. Mõni neist tunnustusest, näiteks vabagraafikute ühenduse auhinnad – Kadri Toomi nimetamine aasta graafikuks ja Anna Mari Liivranna aasta uueks tulijaks – pälvisid rohkem tähelepanu. Neist ei kirjutatud mitte ainult ERRi kultuuriportaalis, vaid tehti juttu ka aastalõpu uudistes. Teised uudised – näiteks see, et metallikunstnike Ede Kurreli preemia läks seekord Heigo Jellele ja nahakunstnike liidu Frölich Preisi laureaadid olid Rutt Maantoa ja Külli Grünbach-Sein või G-galerii kunstipreemia pälvis maalikunstnik Liina Kalvik – jooksid läbi küll kunstnike liidu nädalakirjast ja Ede Kurreli preemia laureaat jõudis Postimehe kultuuriuudistesse, aga see oli ka kõik.

Eks see ole paras juhuse asi, milline kunstisündmus meedias, eelkõige televisioonis, üles nopitakse, sest kõik sõltub vaatevinklist ning kaameraga igale poole ei jõuta. Seda iseäranis praegusel ajal, kus suured kogunemised, ka aastalõpupeod, ei ole kõige mõistlikum kokku­saamise variant ning eelistatakse kohtuda virtuaalselt. Eks see on ka autasude avalikkuse ette jõudmist kahandanud: kui G-galerii kunstipreemia tavatseti üle anda kunstnike liidu rahvarohkel aastalõpupeol, siis kahel viimasel aastal on teave sellest ka kunstnikkonnani jõudnud ainult kunstnike liidu nädalakirja vahendusel. Võib ju küsida, kas kõiki neid auhindu, mida kunstnike liidu alaliidud või mõned teised institutsioonid järjekindlalt välja annavad, on ikka vaja. Või jääda suurte ja tõesti mõjukate juurde, et neid ja laureaate ka vääriliselt avalikkusele esitleda?

Auhindu on tõesti palju, kuid häid ja väga häid tegijaid, kellele tähelepanu ja auhinnagalade prožektorivalgust ei jagu, veelgi rohkem. Seda enam et alaliitude tunnustus ei ole ainult kolleegide poolt esiletõstmine ja õlale patsutamine, vaid suunab kas või korrakski valdkonnale tähelepanu. Tuleb meelde, kuidas 1990ndate keskpaiku, kui kunstielu tollane tsunami mõõtu uuenduslaine tõi kaasa kriitikavalangu vaat et kõigi ja kõige olemasoleva vastu, õhutas kunstiteadlane Heie Treier talle omaselt malbel, kuid kirglikul moel märkama seda väärtuslikku, mida teevad ka need, kes ei ole parajasti keskse suundumuse harjal. Mitte ainult märkama, vaid ka seda avalikult tunnustama. Auhinnarohkusest hoolimata ei ole olukord ka praegu väga teistsugune.

Tunnustuse kõrval kaasneb auhinnaga rahaline preemia, sest igasugustele toetusmeetmetele vaatamata ei ole kunstnike majanduslik olukord ka praegu või iseäranis praegu kiita. Auhinna­fond või rahalise toetamise võimalused alaliitudel peaaegu puuduvad. Aasta graafikut ja aasta uut tulijat tunnustati eelneva aasta laureaadi tehtud diplomiga, mis võiks olla iga kunstniku oma kunstikogu uhkus, ning ka Vunderi kunstitarvete firma sajaeurose kinkekaardi ja Skizze firmalt sponsorluse korras annetatud kunstivahenditega. See on küll sümboolne akt ja Vunderi kinkekaartide eest maksab vabagraafikute ühendus oma nappidest vahenditest, kuid žestina väga ilus. Seda enam et vabagraafikute ühendus ei tunnusta ainult oma tsunfti liikmeid, vaid ka sellesse valdkonda panustanud väljastpoolt tulijaid, näiteks seekord skulptor Anna Mari Liivranda.

Metallikunstnike liit on jäänud tsunftikeskseks ja auhinna rahalise katte – 500 eurot – leidnud oma vahenditest. Rändavale auhinnale, Ede Kurreli vaskvormile lisab laureaat omapoolse detaili ja nii on sellest saanud kollektiivne looming, mille väärtus kasvab aastatega.

Nahakunstnike liidu auhinna taga on Saksamaal Stuttgardi lähistel elava köitekunstikorüfee ja estofiili Hans Peter Frölichi rahaline annetus. Auhinda hakati välja andma 2018. aastal ja seda otsustab juba žürii, kas seda antakse ühele või kahele kunstnikule, aga ühel korral ei ole preemia suurem kui 1000 eurot.

Ka G-galerii preemia on eratoetus. Seda hakati välja andma 1993. aastal koos Soome koostööpartneri Tempera OYga, 2006. aastast koos Hollandi firmaga Royal Talens, et laureaat saaks 500 euro eest vajalikke kunstitarbeid soetada.

Nahakunstnike liit paistab küll paremas olukorras olevat, kuid ega üksiku metseeni annetus ei suuda tagada järjekindlust. Üldiselt on alaliidud auhinna statuudi väga põhjalikult läbi mõelnud ja žüriisse haaranud eksperte ka väljastpoolt oma liitu. Väga hea näide on tekstiilikunstnike liit. Auhinna­raha leidmisega on nemadki hädas. Kultuurkapitali peale ei tasu loota, sest nagu kinnitavad ühest suust kujutava ja tarbekunsti sihtkapitali nõukogu esimees Maarin Ektermann ja aseesimees Kaire Rannik, ei saa nemad lisakohustust endale võtta, sest niigi küsitakse kolm korda rohkem raha, kui jagada on. Ja ega see ei kuulugi kultuurkapitali kohustuste hulka. Ainuke preemia, mida kultuurkapital rahastab, on Konrad Mäe maalikunstnikele mõeldud auhind. 1979. aastast välja antav auhind on kunstnike liidu, maalikunstnike liidu ja kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali ühisauhind. Kunstnike liit katab medali valmistamise ning korralduskulud, sealhulgas ka piduliku vastuvõtu omad. Ega need auhinnale (3200 eurot) väga palju alla jää. Maalikunstnike liit osaleb valimises ja on õnnelik, et maalikunst on taas avalikkuse tähelepanu all.

Paistab, et ainus viis, kuidas väikesi kunstiauhindu, sealhulgas alaliitude omi, elus hoida, on erakapitali kaasamine. Kui alaliit (või muu loominguline kooslus, kes arvab, et tema liikmed vajavad tunnustust) on leidnud endale heategija, on see siiski pool võitu. Erakapitalil põhineva ühisfondi moodustamine lahendaks probleemi. Seda on kerge öelda, aga raske korraldada. Tunnustamist vajavad kõik head ja südamega oma asja ajavad loojad.