Asudes kirjutama Edith Karlsoni suurnäitusest „Koidikust koidikuni“, mis on veel veidi aega avatud Soome nüüdiskunstimuuseumi Kiasma viiendal korrusel – hea põhjus kunstnikku õnnitleda –, halvab mind spetsiifiline ilmaolekutunne. Kuna käisin Helsingis näitust kaemas maikuu alguses, on mul jõudnud sellega tekkida paras distants ja vahetumad elamused on tuhmunud. Võiksin ju tolmu keerutada näituse baroksuseni keeruka ruumiseade¹ või Karlsoni enamasti üle- või aladimensioneeritud skulptuuride humoorika rohmakuse ümber, aga need oleksid vaid tühjad sõnad. Minu peas domineerib hetkel pigem sekundaarne hägu mälukatketest ja telefoniga klõpsitud kaadritest, mis on asendanud Karlsoni kunsti vahetult kehalise kogemuse.

Tööde aktuaalse fenomenoloogilise tajumise asemel toitun mälusoppides irdseteks piltideks sadestunud materjalist, mille puhul on raske öelda, kuskohas lõpeb kunstniku panus ja algavad minu fantaasiad. Nii et võib-olla polegi mõtet seekord keskenduda täiemahulisele ülevaatele, vaid katsun pigem kunstnikule toetudes öelda kaasaegse skulptuuri kohta midagi üldistavat. Seda enam et isegi Anna Moszynska raamatus „Sculpture Now“ (2013), viimases kaasaegse skulptuuri üldkäsitluses, määratletakse skulptuuri ikka veel Rosalind Kraussi legendaarse essee „Skulptuur avatud mänguväljal“ (1979) vaata et viiekümneaastase põhikujundi abil. Tõsi küll, loobudes mänguvälja avatust rõhutades Kraussi rangelt strukturalistlikest mõttekäikudest, mis põhinevad arhitektuuri/mittearhitektuuri ja maastiku/mittemaastiku vastandamisel nn Kleini diagrammi abil.

Krauss kirjutab: „Viimase kümne aasta jooksul on skulptuuriks hakatud nimetama vägagi üllatavaid asju: kitsaid koridore, mille lõpus on teleekraanid; suuri fotosid, mis dokumenteerivad jalgsimatku maapiirkondades; peegleid, mis on asetatud tavapärastesse ruumidesse kummaliste nurkade all; ajutisi jooni, mis on veetud kõrbepinnasesse. Tundub, et miski ei saa sedavõrd mitmesugustele ettevõtmistele anda õigust nõuda paigutumist skulptuuri kategooria alla. Kui just seda kategooriat lõputult ümber ei vormita“². Ajalugu on näidanud, et saab. Edith Karlsoni vastus sellele erialasele dilemmale – kuigi ta pole vist inimene, kes ennast liigselt definitsioonidega vaevab – on võtta eelmiste põlvkondade avastatud vabadusest installaatorina ruumi luues kõik, mis võtta annab. Nõnda on ta pöördunud oma materjalikäsitluses kõige arhailisemate väljendusviiside, obsessiivsete kehatõmmiste, liivale jäävate jälgede ja saviseintesse sõrmedega kraabitud sigrimigri poole. Isegi tolmust saab Karlsoni kunsti puhul esteetiline kategooria. Ja arhailisus on see, mis lubab skulptuuril keelduda ümberjaotamisest piltide-pikslite keelde.

Ateljee-etüüd

Et teemasse uuesti sisse elada ja ka tööprotsessist osa saada, käisin kiikamas Edith Karlsoni ateljeesse Raja tänaval – sealsamas on kunstnik õppinud nii baka- kui magistrantuuriajal 2003. kuni 2008. aastani. Kuna Karlsoni kunst tõukub selgelt ette välja mõeldud kontseptuaalse raamistiku asemel argisest stuudiopraktikast, on ilmne, et ta kanaliseerib oma loomingusse ka selle erilise, 1976. aastal ateljeedeks püstitatud skulptorite maja atmosfääri.

Mustamäe viimases otsas tehnika­ülikooli linnaku taga asuva maja õhustikus võib suisa füüsiliselt tajuda erinevate põlvkondade kummituslikku kohalolu. Pooltühjas hoones on siiani ateljee Karlsoni põlvkonnakaaslastel ja sõpradel Art Allmäel ja Jass Kaselaanel ja vanema põlve kunstnikel, nagu näiteks Jaak Soansil ja Vello Vinnal. Karlsoni enda praeguses ruumis tegutses kunagine skulptuurikateedri juhataja Aime Jürjo, kellest on sinna suveniirina maha jäänud mõned kipsist väikevormid. Karl­soni ateljees domineerivad alles pooleliolevate tööde fragmendid, poja Nikolai, tema enda ja sõprade-sugulaste keha- ja käejäljendid. Seevastu suur ühis­ateljee või monumentaalateljee – seesama, kust Karlson saatis 2024. aastal pidulikult Veneetsia suunas teele oma „Hora lupi“ paketi – leiab kasutust ka kunstiakadeemia skulptuuri- ja installatsiooni­osakonna õppetöös. „No kuidas ma saan siin üldse ruumi rentida ja suuri töid teha, kui kõik seda tudengite laga täis on …“ taban Karlsoni pobisemas.

Savi- ja kipsitolmune maja oma mudruste ruumide ja kola täis sisehooviga ongi Karlsoni tööde päriskodu. Muide, see motiiv esineb skulptuurist kirjutamisel sageli. Nii on väitnud austria poeet Rainer Maria Rilke (mõnda aega tegutses ta Auguste Rodini erasekretärina), et ainus õige koht Rodini skulptuuridele, mis valmisid justkui sisemiste puhangute ajel, tellijatest sõltumata, olla tema stuudio Meudonis. „Ideaalne kohtumine Rodini töödega saab teoks ateljees, atmosfääris, mis on sügavas seoses kunstniku ja tema loodud kon­tseptsioonidega, mitte aga eksiilis ükskõikses maailmas,“³ on kirjutanud Rilke. Sama motiiv esineb Ameerika abstraktse ekspressionisti David Smithi puhul, kellele meeldinud oma New Jerseys Bolton Landingus asetseva ateljee hoovi paigutatud keevisskulptuure eri konstellatsioonidesse sättida, mängida nendega nagu nukkudega. „No kui see Kiasma näitus nüüd tagasi tuleb, siis ega ma ei tea, mis ma kõigi nende töödega peale hakkan,“ ohkab ka Karlson.

Institutsionaalsed ebakõlad

Edith Karlsoni Soome näituse puhul tuleks peatuda ka kontekstil. Seda enam et päevalehekriitika tasandil on see meil justkui maha salatud: ei ühtegi intervjuud, ei ühtegi süvitsi minevat käsitlust, kuigi näitus, mis on lahti 29. septembrini, on sümbolväärtusega sündmus.

Kuigi Kiasma on asutusena juba 1998. aastal avamisest peale kuulutanud, et pole mitte üksnes soome, vaid ka lähipiirkondade kunstile avatud institutsioon, pole Karlson mitte ainult esimene Eesti kunstnik, vaid ka esimene Balti kunstnik, kellel on Kiasmas isikunäitus. Ainsad Baltimaade kunsti eksponeerinud suurnäitused Kiasma ajaloos, Viktor Misiano 2004. aasta „Kiiremini kui ajalugu“ ja Sara Hacklini ja Kati Kivineni 2018. aasta „Sinna ja jälle tagasi“, ei saanud muide kumbki hakkama ilma Vene kunsti plokita. Kui Misiano puhul tundub see mõistetav, siis 2018. aasta seisu arvestades mõjus Balti-Vene kooslus küll juba sunnitud abieluna. Aga see selleks. Ka ajad, mil Soome oli meie prioriteet, jäävad enam kui kolmekümne aasta taha.

Eesti vaates loob Karlsoni näitus paralleeli Kristi Kongi „Kromaatilise triiviga“. Mõlemad väljapanekud rabavad juba esmatasandil töömahuga. Ja vaatamata sellele, et kogemisviisi poolest tavatsetakse skulptuuri ja maali vastandada, ühendab neid erilise tundlikkusega läbi töötatud valgustus ja intrigeeriv ruumirežii. Ka Kongi näituse kommunikeerimisel, mis üldises plaanis on vist olnud edukas, ilmnes veider glitch: Kumu, mida nii ametnike kui ka kuraatorite tasandil valitsevad naised, kuulutas kummastava uhkusega, et tegu on esimese naiskunstniku näitusega Kumu suures saalis. Ja kelle viga see on, kui tohib küsida? Kuigi mulle hästi ei istu mõiste „naiskunst“ – see sobib pigem sõdadevahelise Eesti aega, mil kunstiühingusse Pallas kuulus vaid kaks naist ehk Natalie Mei ja Karin Luts ning korraldati 1939. aastal ka esimene Eesti naiskunstnike näitus –, tuleks praegusest naiskunstist rääkides Karl­soni ja Kongi kõrval mainida ka Maria Kapajevat, kelle naispositsiooni kvääriv „Mina olen piir“ oli üks tugevam näitus Kunstihoone Lasnamäe paviljonis üldse.

Läinud mõttes tagasi Helsingisse, tahaksin Edith Karlsoni näitust vaadelda oma lemmik-installatsiooni kaudu, mis on nägemata ka sel osal Eesti publikust, kel oli võimalus 2024. aastal külastada „Hora lupi’t“ Veneetsia Santa Maria delle Penitenti kirikus. Töö kannab autorile erandlikul viisil otseselt praeguse aja pingetele (relvakonfliktidele ja üleüldisele militariseerimisele) osutavat pealkirja „Armee: Marss“ (2025). Valmis see Karlsoni möödunud aasta näituse tarvis Vilniuse Sapieha galeriis ja juhatab sisse kogu praeguse väljapaneku – sõitnud liftiga viiendale korrusele, satub vaataja otse installatsiooni keskmesse.

Tugeva allegoorilise laenguga teos –nagu Karlsoni puhul ikka – koosneb värdolenditena mõjuvaist hobustest ja nende apokalüptilistest ratsanikest, kujundistust, mis viitab äraspidiselt heroilise ratsamonumendi traditsioonile. Sellele otse vastupidiselt õhkub nendest töödest abjektset hävingu­atmosfääri, mida rõhutab kipsile laia pintslilöögiga kantud määrdunud-kollakas, laperdav lateksikiht. Mõistagi on see fantaasia vormis hoiatus, paha unenägu, millest me ärgata ei suuda. Aga skulptuuri kui valdkonna seisukohast on oluline installatsiooni materiaalne kohalolu, mis ergastab näitusekülastaja kehataju – eks vaatajana seisa ta ju kõigest sellest esialgu justkui väljaspool, ent ruumiterviku loogika tõmbab ta silmapilk endasse. Kunsti ja mina piirid kipuvad hajuma.

Töötades ühtaegu materiaalse struktuuri, eri mõõtkavade ja ka raskusjõuga –need ongi ehk kaasaegse skulptuuri kolm väljenduslikku põhikategooriat –,õnnestub kunstnikul vaatajaile naha vahele pugeda. Üks modaalsus, mida Karlson varem peaaegu puudutanud pole, on täisabstraktne minimalism ja Kiasma näitusel on rakendatud seda liiva alla maetud heliallikatega „Kaevudes“ (2026): Karlson on kasutanud koos Raul Saaremetsaga komponeeritud madalsageduslikku heli. Ja need on vaid killukesed Kiasma väljapanekust.

On aga veel üks tõsine põhjus kunstniku õnnitlemiseks: ta osutus hiljuti valituks Phaidoni kirjastuse mahukasse kogumikku „Great Women Sculptors“. Raamat käsitleb skulptuuri ajalugu läbi 500 aasta ja vaatluse all on üle 300 nais­skulptori 69 maalt. „Skulptuur seisab enesekindlalt vastu igasugu määratlustele, olgu siis ainese või tekstuuri, suuruse või vormi, püsivuse või esitusviisi alusel – tõepoolest, igas kategoorias,“⁴ väidetakse raamatus. Jõudu tööle, Edith Karlson!