Empaatia, väärtusruum ja punamonumendid

Vaade punamonumentidele on ka erialaringkonnas üsna heterogeenne ja näib, et ühel nõul ollakse ainult selles, et arutelu on vaja.

KATRIN KIVIMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viimasel ajal punamonumentide teemal avalikult sõna võtnud kolleegide arvamusest on jäänud ehk mulje, nagu oleks enamik kunstiteadlasi ja Nõukogude pärandi uurijaid Nõukogude sümboolika ja monumentide küsimuses ühel meelel ja nende avalikust ruumist eemaldamise vastu.1 Nii see siiski pole. Tegelik vaade asjale on ka erialaringkonnas üsna heterogeenne ning näib, et ühel nõul ollakse vaid selles, et arutelu on vaja.

On piisavalt neid, sh mina, kes leiavad, et totalitaarsete režiimide ja okupantriikide agressiivne sümboolika ei sobi demokraatliku riigi avalikku, kõige vähem veel linnaruumi. Sellest ei tulene, et ainus lahendus on lauslammutamine: mõned objektid sobivad muuseumi, mõned saab ümber mõtestada, kontekstualiseerida, aga seda ilmselt ette ei võetagi. Küll aga on euroopalikel väärtustel põhineva avaliku ruumi loomine praeguse ühiskonna vastutus.

Kolleegide eemaldamisvastased argumendid on olnud peamiselt erialased: kõneldakse eelkõige pärandi säilitamisest, ajaloomälu kihistustest, ajalootõlgendustest, hoonete esteetikast jms. Tähelepanuta on jäänud aga empaatiline ja osalt ka väärtusruumi vaade. Kõige rohkem on monumentide ja nende eemaldamise afektiivset konteksti puudutanud kultuuriajaloolane Linda Kaljundi ja nimetanud vajadust debattidesse kaasata peale ekspertide ka kogukonnad. Kuid mõtet, et avalik ruum võiks toimida hoole-eetika (ethics of care) põhimõttel, nii et loobutakse igasuguste inimvaenulike ja agressiivsete ideoloogiate tähistest, ei ole välja öeldud.

Möödunud reedel avati Tallinnas Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi monument (skulptor Vergo Vernik, arhitekt Toivo Tammik). Loodetavasti ei tule kunagi tagasi aeg, mil see mälestussammas tuleb eemaldada ideoloogilistel põhjustel.

Ken Mürk / ERR / Scanpix

Poliitilised punamonumendid ja sümboolika ei ole tähenduseta objektid või märgid, vaid kannavad konkreetseid ajaloolisi ja ideoloogilisi tähendusi ning taastoodavad neid. Suur osa Nõukogude poliitsümboolikast ja -monumentidest esindab imperialistlikku, vallutuslikku maailmavaadet ega hooli just palju Euroopa demokraatia ühest nurgakivist – indiviidi väärtusest ja inimõigustest. Mõeldes sümbolite-monumentide emotsionaalsele mõjuväljale, ei saa unustada, kui palju on meie ühiskonnas Nõukogude-aegsete repressioonide all kannatanuid ning nende järeltulijaid, kes kõik on olnud sunnitud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist aastakümneid leppima repressiivse süsteemi sümbolitega avalikus ruumis.

Ukraina sõja puhkemise järel ei ole Nõukogude sümboolika enam ainult minevikutraumade igapäevane meelde­tuletaja, vaid võib genereerida uusi vastasseise, hirmu, lõhestumist. Kas ei peaks kunstiobjektide terviklikkuse kõrval (või isegi selle asemel) mõtlema paljudele kaasmaalastele, keda Nõu­kogude ametlikud sümbolid avalikus ruumis mitte lihtsalt ei häiri, vaid ikka ja uuesti traumeerivad? Linna­ruum võiks olla psühholoogiliselt turvaline koht võimalikult suure hulga ühiskonna liikmete tarvis, mitte aga paik, kus talletada inimkonna ajaloo nn tumedamat poolt, agressiooni, imperialismi, rassismi jms sümboliseerivaid tähiseid. Kui tuua väga robustne analoog, siis kas unustame rassismi olemasolu, kui avalikus ruumis ei ole (enam) rassistlikke monumente?

Teine oluline moment on edastada ühiskonnana selge sõnum, et Nõukogude ideoloogiat ja eriti selle imperialistlikku vallutuspoliitikat ülistavad sümbolid ei sobi Eesti kui demokraatliku Euroopa väikeriigi väärtustega. Seda enam et need märgid on Ukraina sõjaga seoses taas agressiooni sümbolitena kasutusel ega toeta kuidagi ühiskonna ühtset kooseksisteerimist. Loomulikult saab mõnede monumentide algse sõnumi kunstilise sekkumise vm lahendusega muuta ideoloogilisest loosungist ajaloostatuks, aga kas selline samm osutub edukaks või mitte, sõltub muu hulgas praegusest välispoliitilisest kontekstist.

Olen nõus nendega, kes nõuavad monumentide teemal laiemat arutelu, aga ka erialainimeste seas tuleks arvestada (kohati kardinaalselt) erinevate seisukohtadega. Ning, mis kõige olulisem, see arutelu ei tohiks toetuda ainult erialaekspertide pärandikesksele arvamusele (või ka ainult nt julgeoleku argumendile), vaid tuleks esitada küsimus, milliseid sõnumeid ja emotsionaalseid laenguid Nõukogude monumendid edastavad ja millist mõju avaldavad need avaliku ruumi kasutajatale. Nagu etnoloog Aimar Ventsel on oma hiljutises artiklis väitnud, kaalub nende monumentide sümboolne tähendus Nõukogude imperialismi ülistajatena paljude inimeste jaoks kõik muu üles.2

Katrin Kivimaa on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur.

1 Krista Kodres, Materiaalse mineviku kustutamine ei tee nõukogude aega olematuks. – Postimees 11. X 2022; Riin Alatalu, Mõtestamata sõda kividega. – Postimees 21. IX 2022; Linda Kaljundi, Tankist edasi – kas arutelu ja dialoog on lubatud? – Müürileht 2. IX 2022 jpt.

2 Aimar Ventsel, Mälestusmärkide sümboolne tähendus kaalub muu üles. Tühi plats on ka sümbol. – Eesti Päevaleht 17. X 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht