Edith Karlson – väljapaistev loominguline tegevus ning Eestit Veneetsia kunstibiennaalil esindanud näitus „Hora lupi“
Eelmise aasta Veneetsia biennaalil esindas Eestit Edith Karlson uhke ja tontliku väljapanekuga „Hora lupi“. Näituse pealkirja tõlge maakeelde võiks olla „Hunditund“ ja see leidis aset suures Santa Maria delle Penitenti kirikus, põimides kokku erinevad mütoloogilised maailmad. Karlson pani oma meeskonnaga kokku loomsuse ja pühaduse, siin- ja sealpoolsuse – ühendas käegakatsutava argisuse ajaülese müütilisusega. Näkid ja tondid desakraliseerimata kirikus andsid võimaluse mõelda kõige paratamatust hübriidsusest ja igavikulise aja pöördumatusest. Nüüd on näitus läbi, kuid jäljed jäävad.
Juhan Raud, Hunditund on tulnud. – Sirp 19. IV 2024. [Intervjuu Edith Karlsoniga.]
Juhan Raud, Tontide, näkkide ja masinate vahel – kunstiaasta 2024. – Sirp 20. XII 2024.
Esiplaanil on balleti „Valgus maailma lõpust“ muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd, helilooja Alisson Kruusmaa ning koreograaf-lavastaja Jevgeni Grib.Alisson Kruusmaa, Eero Epner, Jevgeni Grib, Kaspar Mänd, Kristjan Suits, Priidu Adlas ja Tanel Veenre – ballett „Valgus maailma lõpust“
„Valgus maailma lõpust“ on mullu Vanemuisesse balletijuhiks siirdunud tantsija ja koreograafi Jevgeni Gribi ning helilooja Alisson Kruusmaa särav balletilavastus Estonias. See on lugu maailma loomisest, inimkonna sünnist, harmoonia kadumisest, ahnusest ja hävingust ning uue sünnist. „Balleti tegevus kulgeb läbi naise silmade; naine sümboliseerib harmooniat loodusega. Tema kõrval on mees, kes eemaldub harmooniast ning soovib maailma endale allutada. Peale nende on veel üks naise ja mehe paar, kes osaleb pillerkaaritavas inimkonnas. Neljale täiskasvanule lisandub laps, kes on oma tajudes ja aistingutes siiras ja vahetu,“ ütleb Alisson Kruusmaa intervjuus Sirbile. Balleti võtab tema meelest tabavalt kokku sõna „katastroofiõrnus“ – „Hapruse ja jõulisuse vastandumine. Ilu“.
Kristiina Malm-Olesk, Balleti loomine on nagu maratonijooks. – Sirp 29. XI 2024.
Hilkka Hiiop ja Pille LausmäeLõoke – plafoonmaali restaureerimine ning sisearhitektuuri lahendus Eestimaa rüütelkonna hoone renoveerimisel Eesti esindushooneks
Eestimaa rüütelkonna hoonet renoveeriti 12 aastat. Keegi ei osanud arvata, milliseid üllatusi on vanal majal varuks, ja see
tegi töö keeruliseks, aga sellevõrra ka põnevaks. Näiteks leiti 300 aastat krohvi ja tolmukihi all peidus olnud Eesti suurim lae plafoonmaaling, mille autorit ajalugu endiselt varjab. Sisearhitektuuri lahenduses on koheldud nüüd kõiki ajastukihte võrdselt aupaklikult ning maapäeva saali seintele toodi tagasi ajaloomuseumi hoidlas seisnud rüütelkonna vapid. Taastatud on
rüütelkonna hoone algne hiilgus ning sellega rikastatud ka Eesti ruumikultuuri.
Karen Jagodin, Otse üle mägede. [Intervjuu Pille Lausmäe-Lõokesega.] – Sirp 24. I 2025.
Plafoonmaali loo jutustab „Eesti lugude“ sarja dokfilm „Aja puudutus“ (režissöör Maria Uppin), mida saab vaadata Jupiteris.
Lilli Luuk – romaan „Ööema“
Kirjandus võib olla vahend, mille abil hoitakse meeles seda, mida mäletada ei taha, on tõdenud Lilli Luuk. Romaanis „Ööema“ näitab Luuk, kui keeruline oli pärast Teist maailmasõda valikuid teha, sest mõnikord on valida ainult halva ja halva vahel. Kas see sõda üldse lõppenudki on? Kuni sõja tõttu kannatanute järeltulijad oma (perekonna)lugu ei mõtesta, kestab see edasi, tõdeb teose arvustuses Merlin Kirikal. Ühe viisi minevikuga toime tulla pakub kunst. Luugi teos mitte ainult ei aita lugejal toimunut mõista, vaid viib ta toonastele inimestele väga lähedale, mõnikord sõna otseses mõttes naha alla. Soovite kogeda, mis tunne on olla metsaõde? Lugege. Luugi puhul on õigusega esile toodud oskust kehaliselt manada, kuid omaette meistriklass on ka tema loitsivad rabakirjeldused. „Ööema“ on tõepoolest üks 2024. aasta võimsamaid teoseid.
Pille-Riin Larm, Kes on Lilli Luuk? – Sirp 27. I 2023.
Merlin Kirikal, Lilli Luugi meisterlikkuse koetis. – Sirp 20. XII 2024.
Roman Demtšenko – Paavli kultuurivabriku ja agentuuri Damn.Loud juhtimine ning festivalide „Tallinn Colors“, „Dreamscape“, „Blow-Up“,
„Close-up“ ja „Paavli.Club“ kaaskorraldamine
Roman Demtšenko on üks viimase aja väljapaistvamaid underground-muusikaelu korraldajaid. Ta on esile tõusnud tumeda muusika agentuuriga Damn.Loud ning praeguseks suletud, kuid mäletamisväärse Sveta baari ja teist aastat tegutseva Paavli kultuurivabriku juhina, kuid on olnud ka TMW tiimis. Temast on saanud tugev ööelu teemade (neid kriisiajal jagub!) eestkõneleja. Loodetavasti saabub aga varsti taas aeg, kus ta saab olla lihtsalt Romcha, kes toob Eestisse ägedaid, aktuaalseid artiste, korraldab kontserte ja arendab Paavli kultuurivabrikut ega pea lakkamatult selgitama, et underground-kontserdipaigad püsivad tegijate entusiasmist ja korraldajate taskus ulub tuul.
Maria Mölder, Öös on asju, mida päeval ei ole. – Sirp 29. I 2021.
Tõnu Karjatse, Oaas keset tööstusmaastikku. – Sirp 16. VI 2023.
Erkki Tero, Seitse aastat mürglit. – Sirp 1. III 2024.
Maria Mölder, Pealelend: Roman Demtšenko, Paavli kultuurivabriku ja agentuuri Damn.Loud juht. – Sirp 7. VI 2024.
