Hunditund on tulnud

Edith Karlson: „Mul ei ole võimalik tegutseda nii, et maailmas toimuv poleks mind puudutanud või et mu teosed ei oleks kuidagi sellega seotud.“

JUHAN RAUD

60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni näitus, Edith Karlson „Hora lupi“. Dramaturg Eero Epner. Peakorraldaja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Chiesa di Santa Maria delle Penitentis 20. IV 2024 – 24. XI 2024.

Täna avatakse pidulikult 60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljon Edith Karlsoni isikunäitusega „Hora lupi“ („Hundi­tund“).

Paviljon asub festivalimelu südamest natukene eemal, uhkes ja tontlikus Santa Maria delle Penitenti kirikus. Tänaseni ametlikult desakraliseerimata pühamu kuues ruumis on kunstnik oma meeskonnaga üles seadnud kummituslikud loomad, kiviaegsed sõjamehed, saviportreed lähedastest ja võhivõõrastest ning veidrad hübriidolendid ei-tea-kust. Näitus paistab keskenduvat mütoloogiale, vahepealsusele ning surma pöördumatusele.

Enne näituse pidulikku avamist õnnestus mul minna ajas tagasi ja kunstnikuga juttu ajada. Rääkisime kadunud hiilgusest, loomadest ja poliitikast, leinast, näkkidest ja näkileivast.

Räägi algatuseks näituse pealkirjast. Miks just „Hora lupi“?

Selleni jõudmine ei olnud lihtne. Ma pidin panema nime millelegi, millele ei ole võimalik nime panna. Neid kihistusi, mõtteid ja tundeid, mis minu arvates selles näituses peituvad, on nii palju, et jube raske oli otsesõnu seda kõike pealkirjas kokku võtta.

Aga midagi pidi ikkagi panema. Kui ma lõpuks selle fraasi peale tulin, jäin väga rahule. Mulle meeldib, et see pealkiri on „Hora lupi“, mitte „Hunditund“, sest ladina keel teeb selle kuidagi abstraktsemaks, loob mingi distantsi. Ma ei taha olla nii otsene. Mu sisetunde põhjal just „Hora Lupi“ kuidagi passib sellele näitusele, ka selle kiriku tõttu.

Mida näitusel näha saab?

Asja alge on selles kirikus. See, mis tunde see kirik minus tekitas, kui ma sinna sisse läksin, oli võimas. Igatepidi. Ettevalmistava töö käigus käisime paljusid kohti vaatamas ja ma olin lõpuks täitsa väsinud ja murelik, et kuskohas see näitus üldse olema hakkab. Ilm oli palav, mul hakkas pilt taskusse minema ja siis me astusime sinna Chiesa di Santa Maria delle Penitentisse. Seal oli kohe mõnus jahe ja selle asukoht on ka biennaali muu osa trajektoorilt väljas, ebatraditsiooniliselt avaras kohas – seal on õhku. Igatepidi mõjus nagu kohalejõudmine.

Esimeses ruumis, kuhu ma sisse astusin, oli suur auk, kus vesi loksus. Ma ei unusta iial seda tunnet. Sain aru, et siin näen juba midagi toimumas. Ja kui ma seal kirikus hakkasin edasi kõndima, siis kogu see kaduv hiilgus, pühalikkus, vajumine, lagunemine, veidi tolmune olek … Ka fassaad on kadumas, mida seal ehitati … See kõik on nii ilus ja võimas!

See näib tõesti võimsalt laetud keskkond. Kas see auk kirikus on sinu jaoks ennekõike materiaalne puuduolek? Või sümboolne rebend? Portaal mõnda teise dimensiooni?

Mul oli vaja, et mul oleks mingi kindel tugi. Kuna algul ma ei teadnud ju üldse, mida hakkan sinna tegema, siis mul oli üks hübriidolend, kellele ma ei ole otseselt nime pannud, aga keda ma ei tihka merineitsiks või näkiks nimetada. Selle olendi puhul teadsin, et ma tahan teda näitusel kasutada fookuspunktina. Ühesõnaga, mingisugune psühholoogiline tugi oli mul selle teose najal olemas ja sain sealt edasi hakata minema.

Kujutasin ette, kuidas see elukas oli roomanud sealt august välja. Põhimõtteliselt jah, maa-alusest portaalist, mille kaudu nüüd igasugused frigiid saavad hakata siia meie dimensiooni ronima. Ma mängingi näitusel ideega, et need hübriidid on kõik tulnud sealt.

Selle kirikuga on minu hinnangul nii hästi, et ükskõik mida ma sinna teen, siis ruumina ta ise juba toimib ja on kogemus. Isegi kui nendele inimestele, kellele see, mida ma neile kandikul pakun, ei meeldi, siis päris tühjade pihkudega ei lahku näituselt keegi.

Räägi teistest ruumidest ka.

Seal on kokku kuus ruumi. Suures ruumis, kus on ehk kõige rohkem näha kiriku varasemat hiilgust, on suured kivimehed, kes on modelleeritud nõuka­aegsete mänguasjade põhjal, mis mul siin ateljees on. (Osutab kahe mängumehikese poole, kes kunstniku läheduses vedelevad. – J. R.) Need vahvad tüübid siin. Ütleks, et võib-olla lollakad isegi.

Kui ma kunagi ammu tegin esimese kivimehe, siis juba unistasin sellest, et millalgi teen neist terve grupi. Mingi mäsu. Kui hübriidid hakkavad portaaliga august välja tulema, siis samal ajal selles teises hiilgusega toas on need üleelusuurused võitlevad mürakad mehed, robustsed nuiad käes. Nagu kiviajast. Siin on kogu see sõjajura: kõik me arvasime, et kunagi enam sõdu ei tule ja nüüd … Kogu see tunne on selles näituses sees. Ma tahtsin, et seal oleks selline stseen, et külastaja ei saaks aru, millega need mehed täpselt tegelevad. Üksteise tapmisega? Või ussitapuga? Mina ka ei tea lõplikku vastust.

Kiriku mõte muidugi ongi see, et sa tunneksid ennast hästi pisikesena. „Sa oled hästi pisike eikeegi, nüüd tunneta oma surelikkust!“ Mina siis ka mängin oma nende monumentaalsete tüüpidega sedasama mängu seal, aga võib-olla natuke … maisemal viisil.

Aga selles suures ruumis, kuna see on kõrgusesse, siis lisaks nendele monumentaalsetele meestele on seal karniisidel ka kured, keda ma kasutasin ka EKKMi „Süütuse tagasituleku“ näitusel. Veneetsia projektis arendangi „Süütuse tagasituleku“ elemente edasi. Kahjuks on siin näitusel päris palju masendavaid teemasid, aga mul endal on vaja väikest õlekõrt ja lootusekiirt. Seega olen võtnud seal ruumis need kured endale sellisteks teraapialindudeks. Nad on küll väga kõrgel, aga nad on seal olemas.

Linnud on ka rahvapärimuses elu ja surma vahel liikuvad olendid, ilmselt rände tõttu.

Ma küll kasutan väga palju sümboleid, aga ise pole eriline sümbolitele seletuste või tähenduste otsija. Tean, et ma tahan neid kasutada tihti …

Kui suurest saalist edasi minna, siis edasi tuleb kitsas ruum, mis on hästi klaustrofoobne, kuna on ainult meeter lai. Seal on hästi kitsas voodi, mille ette tuleb Kusti pesa. Kusti on minu koerake, kes sussid püsti viskas, aga kes oli minu kaaslane 14 aastat ja keda ma hirmsasti leinan. Põrandale tulevad kahhel­kivid, kus on koera jäljed, nii et koer on jooksnud koerapesa ja voodi ning ukse vahet … Selline omamoodi tingimusteta armastuse rada.

Tundub, et loomad on sulle alati väga olulised olnud.

Mul on eluaeg olnud lemmikloomaks koerad. Olen väga jalad maas suhtumisega teemal „lemmikloomad minu elus“ ja annan endale aru, et neil on lühem eluiga, aga olen hämmingus sellest, millist kurbust ja leina võib üks looma lahkumine inimeses tekitada. Ja kui õudne see on, kui keegi seda naeruvääristab. Lein on lein ja siin tõesti ei ole küsimust, kes või isegi mis. Lein on üks spetsiifiline hirmus tunne, millega tuleb elada ja tegeleda.

Ma ei ole seda tuba enda jaoks lõpuni sõnastanud, aga kardan, et mulle endale on see kõige „diibim“ teema, sest oma olemuselt ja välimuselt meenutab see nunnakongi. Ainult et risti asemel tõenäoliselt tuleb Kusti pea. Kõik teosed on isiklikud ja ma võin seda nimetada Kusti toaks, kuigi arvan, et see on midagi universaalsemat kui minu lein.

Kuidas see näitus tervikuna suhestub su ülejäänud loominguga? On see kõigi su varasemate kunstiprojektide loomulik jätk ja edasiarendus või mingisugune uuendus, katkestus? Kas iga uus näitus on reaktsioon eelmistele?

Ma olen järjest rohkem aru saanud, et kõik mu projektid ja teosed kasvavad nii tihedalt üksteisest välja, et ükski projekt ei ole eraldiseisev uus asi. Põhimõtteliselt võiksin panna kõik oma teosed samal hetkel ühte tuppa kinni ja nad moodustaksid terviku.

Selle näituse puhul on kindlasti lisandunud igasuguseid uusi nüansse, aga ta on ikkagi väga tihedalt seotud kõigi mu eelnevate projektidega. See ongi kogu aeg mingisugune pidev kulgemine mul vist. Nii et igas ruumis on lavastatud eraldi stseen mingi oma taagaga.

Kuidas sul see üldisem loominguline protsess muidu käib? Kas alustad mingist detailist, à la mingi välk lööb idee kujul pähe ja siis hakkad laiendama ja üldistama? Või liigud üldiselt üksikule? Et alustad üldisemast tundest või põhimõttest ja siis hakkad otsima mingeid konkreetsemaid lahendusi, mis seda väljendaksid?

Kui nüüd kaevama hakata, siis ma tunnen, et seda esimest on rohkem. Vähemalt praegu mulle tundub nii, aga kui selle peale pingsamalt mõtlen, siis võib-olla hakkan selles kahtlema. Mul on kõik nii, et kuidas tuul puhub, täpselt nii ongi.

Ma olen omale selle elu nii raskeks teinud selle tõttu, et mul ei ole kindlaid reegleid ega rutiinseid lahendusi, kuidas ma millegi juurde jõuan. Kõik on niivõrd ettearvamatu, aga seda ma tean küll, et silmad-kõrvad-pea-mida-iganes-hing on kogu aeg avatud kõigele. Ma tõesti lasen kõik läbi endast, et tekitada seda surakat, mis käivitaks.

Detailidest on lihtne hakata tervikut looma. See on hea trikk, et võtad mingi jubina ja hakkad ehitama maailma sinna ümber. Seda on ikka juhtunud.

Näitusel on ka kahepealine kass … On ta mingit sorti variloom? Abivaim?

Ta on natuke mul seal sihuke valvekass. Tahan, et see loomake seal lihtsalt ringi kooserdaks. Kahe peaga kassi alg­impulss tuli mul Kumu antropotseeni näituselt: mul oli seal üks töö, kus näitasin kahe peaga vasikat, millega on seotud ka üks lugu. Nimelt: seda vasikatopist imetlesin Balti jaama turul aastaid ja aastaid, kuni siis eelmisel aastal avanes mul lõpuks võimalus antropotseeni näituse tarbeks ta sealt Balta turult ära napsata. See oli omamoodi naljakas, sest kui ma kunagi ammu küsisin selle hinda, oli see ilmatuma kõrge – mul kukkus selle peale suu lahti. Aga kui ma seekord küsisin, oli topis umbes poole odavam. Ütlesin, et ostan ära, mille peale müüja hakkas nutma. Ta ütles: „Ma olen alati öelnud meelega sellise hinna, et mitte keegi teda ära ei ostaks. Vaatan inimese järgi, mis hinna ütlen. Nüüd ma vaatasin sind ja ütlesin selle hinna ja sa ostadki selle ära!“ (Naerab.)

Kahe peaga vasika nimi oli mul „Minevik ja tulevik“. Kahe peaga kassile paneksin ka … Kes see oligi, see kahe peaga jumalus? Üks vaatab tulevikku, teine minevikku?

Janus. Alguste ja väravate jumal.

Jah, just. See on mineviku ja tuleviku kass, kes ringi luusib. Ma kujutan ette, et ta hakkabki seal näitusel lihtsalt … olema. Täpselt nii, nagu ta lihtsalt peakski seal olema.

Mida tähendab sulle kogukond? Millist rolli mängib sellel näitusel inimestevaheline kaugus ja lähedus?

Vaat mul jäigi ju enne kirjeldamine pooleli. Sellel näitusel on üks ruum veel ja seal hakkavad olema savist portreed. Nägudest mass. Ent kui vaatad mõnda nägu üksikult, vaatad tema ilu, siis näed, kui põnev ja huvitav see on. Ja kui sa mõne üksiku näo oled kinni püüdnud, siis hakkad nägema ka teisi. Hakkad neid pilguga puurima ja nendega kontakti otsima. See, mis alguses on lihtsalt üks tühi mass, muutub millekski muuks. Massis on ka oma võlu, aga eriti põnev on see, kui saad suumida sisse ja keskenduda igaühele üksikult.

See on mind nende portreede puhul alati vaimustanud. Mulle endale tundub, et sellest saab projekt, mis lõputult jätkub nii kaua, kuni ma elus olen. Ma lihtsalt jätkan portreede kogumist, et nad käivad ja teevad neid, kuni lõpuks … ma ei kujuta ettegi, mis sellest lõpuks tuleb. Rahvas?

Kas „Hora lupi“ on ka ühiskonna­kriitiline (või poliitiline) näitus?

Valetaksin, kui ütleksin, et ei ole, aga ma ei taha olla poliitiline kunstnik, sest see ahistaks mind väga-väga-väga palju. Ja samal ajal … kuna ma elan siin planeedil Maa, siin kohas, kus need asjad toimuvad … Mul ei ole võimalik tegutseda nii, et maailmas toimuv poleks mind puudutanud või et mu teosed ei oleks kuidagi sellega seotud. Aga midagi minus on, mis ei luba mul seda sõna välja öelda, sest see oleks liiga … otsene.

Sul on siin hübriidsed mitte­näkid, tontlikud loomad, uhke kiriku kadunud hiilgus … Milline on selle näituse suhe pühaduse või selle vastandi, ebapühadusega?

Ma ise olen nii ateistlikust perest, kui üldse olla saab. Aga väga uudishimulikust. Mul on kummalised suhted … selle värgiga. Kunagi ma nii hirmsasti kartsin kirikuid.

Mul on lapsest saati olnud krooniline migreen ja kui lapsel on hirmsad valud, siis ta võib mõelda, et milles tema süüdi on, et teda selle valuga niimoodi karistatakse. Üritasin ise lahendada, et miks see niimoodi on, et alati, kui on kõige toredam, siis mul tuleb see hirmus asi. Üksvahe olin täiesti veendunud, et migreen tuleb alati siis, kui ma rõõmustan. Seetõttu üritasin lapsena mitte olla väga rõõmsameelne, sest teadsin, et kohe kui ma rõõmustan, tuleb migreen ja olen siruli maas. Lemmikhetk oli muidugi see, kui vaatasime vennaga filmi Jeesuse ristilöömisest, kus Jeesuke käis, rist kukil, ja niipea kui ta risti löödi, hakkas mul migreen – sain aru, et nüüd on nii, et kohe kui ma näen kusagil Jee­sust, ükskõik millist kujutist temast, saan kohe migreeni. Kohe! (Naerab.)

Nii et ma väga pikalt kartsin igasugust kiriku- ja usuteemat. See oli veel see aeg, kui koolides oli mega­populaarne käia pühapäevakoolis. Meie klassis kõik käisid, sest seal jagati Soomest toodud nänni. Ma mäletan näkileiba ja Soomest toodud hambapastat, mida seal söödi. See paradoks ajas mul juhtme kokku, ma ei saanud aru, miks see kõik nii on. Ühesõnaga, olen lapsest saati tajunud usundite puhul alati mingit imelikku kahepalgelisust.

Samas nüüd sa mängid nende sümbolite ja mütoloogiatega.

Nüüd ma mängin nende kujunditega, sest ma olen sellest traumast üle saanud ja mõistan seda kõike paremini. Seal on nii palju kultuurikihte. Käsitöö, ajalugu, you name it. See ei ole enam ainult religioon minu jaoks. Seal on palju kihistusi ja need kõik pakuvad mulle huvi.

Mul on vabadus nende usunditega mängida, sest ma pole otseselt oma kätt kellelegi andnud. (Naerab.) Ja ma ei ole pahatahtlik ega kuri. Pigem uudis­himulik.

Mitu minutit on hunditunnis? Mis loom tuleb pärast hunti?

Ma arvan, et see hunditund võib olla ainult selline magus viiv. Ma olen oma hunditunde tundnud ja need lähevad sellise viivu alla. „Viiv“ on minu arust ilus sõna … Väike viiv. Möödub nii, et ei saa isegi aru, kas see oli unes või ilmsi.

Aga mis tuleb peale hunti? (Mõtleb.) Chihuahua!