Ilmar Raag on trükki andnud oma kõne, mille kandis ette Eesti filmi 100. aastapäeva pidulikul aktusel Tartu ülikooli aulas, kus ta sedastas, et „me elame praegu aina rohkem audiovisuaalsel ajastul”. Sellega haakub ka minu subjektiivne mõttelõng, et kui kunagi sadade aastate pärast peaks inimkond tagasi vaatama XX sajandile, siis vahest olulisemaks saavutuseks kui tuumaenergeetika või kosmosesse tung või kaks maailmasõda on hoopis liikuvate piltide loomine ehk filmi, televisiooni ja video sajand.
Tartu ülikooli doktorant Maarja Saldre on läbi töötanud mahuka materjali, et välja sõeluda kõik need ekraniseeringud ja instseneeringud, s.t mingil kirjandusteosel baseeruvad mängufilmid, mis eales Eestis tehtud. Muu hulgas on eritletud ka stsenaristika olemust ja kvaliteeti. Mida aeg edasi, seda vähem ekraniseeringuid tehakse – XXI sajandil on meil suhe juba alla poole, kuigi näiteks Linda Hutcheon on osutanud, et parima filmi Oscariga pärjatud teostest moodustavad ekraniseeringud umbes 85%. Aga ju siis pole mingi Oscar üldse meie mõõdupuu…
Tallinna ülikooli ajaloodoktorant Kristel Kotta on kirjutanud teadusliku uuringu „Viimse reliikvia” stsenaariumidest, mida oli kokku viis. Selgelt on välja toodud filmi käsikirjavariantide liinide ja tegelassuhete areng, muutus ja kadu, artikli juures on ka fotosid filmivõtetest.
Illustratsioonidena läbivad 9. Akadeemiat filmi kunstniku Halja Klaari kostüümikavandid mängufilmile „Hullumeelsus”.
Tartu ülikooli doktorandi Katre Pärna sulest on teoreetilisema kallakuga artikkel „Hinge peegel suures plaanis”, kus uuritakse suure plaani kasutamist Leida Laiuse tehtud ekraniseeringutes. Praktikud peaksid seda artiklit kindlasti lugema, kuna suurel plaanil on mitu olemust ja väljendust.
Jaak Lõhmus, keda võib näha Akadeemia erinumbri niiditõmbajana, on kirjalikult intervjueerinud Arvo Kruusementi, kuid kidakeelne korüfee pole suvatsenud mõne põnevama küsimuse puhul telgitagust kergitada.
Arvo Iho on kirjutanud isikliku ja kohati intiimsegi artikli „Mina ja film”, kus meenutab oma käidud filmiradu. Ihoga samas registris jagab subjektiivseid laaste oma filmiminevikust Toomas Hõrak.
Valentin Kuik püüab oma lapsepõlvemälestusest tõukunud artiklis „Keelatud vili” mitmete näidete, ka Moosese raamatu ühe käsu põhjal järeldada, et film ja kinogi on justkui midagi keelatut.
Siin kihiti 9. Akadeemiat kui torti lõigates jõuame nüüd kirssideni, milleks on Lennart Mere kaheosalise dokumentaalfilmi „Tallinna saladused” põhjalik ja detailne stsenaarium, kunagise filmitoimetaja Jaan Ruusi olude, ametisuhete ja protokollikatkendite seletused ning kaks modernistlikku dokumentaalfilmi „Pikk tänav” (režissöör ja operaator Hans Roosipuu) ja „Tallinna saladused” (režissöör Ülo Tambek, operaator Andres Sööt), mida peab lihtsalt ise nägema. See paljude siiretega omamoodi kompott paistabki olevat erinumbri säsi.
Kui nüüd lõpetuseks millegi kallal ka norida, siis häiris erinumbris kohati mõistete „kino” ja „film” ebajärjekindel kasutamine, millega hägustus tähendusväli. Kuigi mõne maitse jaoks võib tunduda, et septembrinumbri kaante vahele on justkui tiba kollast aetud, võiks selliseid vaid eesti filmile pühendatud Akadeemiaid teha kord iga kümne aasta tagant veel sada aastat järjest.
