$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Praktiline poliitika kipub olema keerulisem ja nurgelisem kui teoreetiline poeesia. Unistada ja neis unistustes sündinud utoopia poole püüelda tasub aga ikkagi.

Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha.

„Viimane reliikvia“ vaatab viimast viit aastat Venemaal ning pakub rohkelt mõtteainet, kas teistsugune riik on üldse võimalik.

Tänavune Oscari-konkurents ilmestas hiilgavat filmiaastat. Mitmed auhinnata jäänud nominendid võinuks mõnel nõrgemal aastal riisuda koore.

Sageli öeldakse mõne keeruka raamatu kohta, et seda ei saa filmiks teha. „Päikesepõletusega“ küsitakse, kas inimenegi filmi mahub.

„Inisherini hinged“ näitab, et sõda ei alga suurtest poliitilistest, religioossetest või sotsiaalmajanduslikest lõhedest, vaid inimesest endast: tema trotsist, totrusest ja alpusest.

Paidelasi on sealne teater ise piielnud kõike muud kui eemalt, pigem ulatanud kutsuvalt ja dialoogi otsivalt käe, võtnud kontakti loomise südameasjaks.

„Menüü“ teravik pole suunatud mitte ennekõike reaalsusest irdunud tipprestoranile, vaid pigem neile, kes aitavad sellist ökosüsteemi tolmeldada.

„Internaat“ meenutab, et maailmalõpp ei pruugi olla üks suur apokalüptiline sündmus, vaid pikale veninud sõda koosneb paljudest väikestest maailmalõppudest.

„Võõrastes“ on leitud hea tasakaal universaalse loomuga kerge huumori, mis võiks kõnetada väga paljusid, ja nõudlikumat meelt kõditavate tõsisemate teemaniitide vahel.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.