
Parimad seiklused algavad siis, kui plaan läheb untsu, jääb kõlama etenduse lõpus – ja sellele on keeruline vastu vaielda.

„Huvivöönd“ ei ole režissöör Jonathan Glazeri sõnul uurimus natsismi ideoloogiast või selle tulemustest, vaid millestki hoopis sügavamast inimolemuses.

Klassikalisena näivas „Langemise anatoomias“ rõhutatakse nappide vahenditega, kui palju määrab perspektiiv, kui suhteline on maailm, kui võimatu õigluse mõõka kuhugi langetada.

„Düüni“ tähelepanu pälvinud vaatemängulisusest on huvitavamgi selle alus, Frank Herberti raamatu vastuoludest pungil lugu.

„Spy Girls“ toimub ainult osaliselt teatrilaval ja suures osas virtuaalses ussiaugus, kus ootavad ühismeedia, kodeerimiskeeled, salasõnad, veebikaamerad, avatarid, profiilid, valenimed.

Aurelia Aasa: „Vahepeal tuleb süda hästi kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib.“

„Mai ja detsembri“ kriipiv võlu on osav ümberkäimine vastandite ja poolustega, mille segunemine ei luba vaatajal end kordagi turvaliselt tunda.

Mark Cousins: „Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Inimesed veenavad end selles, et neil on õigus.“

Taago Tubina lavastatud „Nõusolekus“ käsitletakse mitmeid päevakajalisi teemasid, sealhulgas nii seksuaalset kui ka vaimset vägivalda.

Suurematele raputustele vaatamata paistis lõppenud filmiaasta siiski silma tugeva ning mitmekülgse toodanguga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.