
„Norija“ on soe ja inimlik komöödia, uut laadi Briti sotsiaalrealism, mille puhul on pilk suunatud rohkem tulevikku kui minevikku.

LGBT+ filmifestival „Festheart“ on saanud läbi aastate tähelepanu mitme rünnaku sihtmärgina, kuid väärib märkamist ennekõike tugeva programmi eest.

Bluri kõrgajast on valminud ja saaks teha veel mitu raju dokumentaali, ent „Blur. Lõpuni välja“ vaatleb hoopis kätte jõudnud aega, mil tuleb armsaks saanust lahti lasta.

Kunstilise tervikuna ajab Taani ulmedraama „Igavesti“ endale seatud lati maha, kuid väärib tähelepanu ambitsioonikuse tõttu rääkida ühtaegu inimlikust armastusest ja globaalsetest keskkonnamuutustest.

Kahaneva kvaliteediga B-kategooria õudusjärgede seas paistavad „Maxxine’iga“ lõpu saanud X-triloogia filmid peale hea vormitunnetuse silma intelligentse sisuga.

„Horizon“ on rõhutatult vanamoodne film – üsna žanritruu vestern, milletaolisi peale mõningate eredate erandite enam kuigi palju ei toodeta.

„Furiosa“ nautimise tase sõltub suuresti ilmselt võimest lasta lahti uue „Raevu tee“ ootusest. Seekordne tempo on aeglasem, atmosfäär hooti tumedam, tegelaste õlgadel rohkem olemuslikku raskust.

Thomas Golubić: „Usun väga kindlalt, et tegelaskuju peaks olema nõus muusikaga, mida tema loo rääkimiseks kasutatakse.“

Anna Hints: „Cannes’i kava koostajad leidsid „Sannapäiva“ olevat kaunilt poeetilise ja intiimse, ent huvitava pingega – kõik on peidus selles, mis jääb ütlemata.“

Vaatajate arvu põhjal kipub eesti film ühes muu maailma väärtfilmiga teisejärguliseks jääma. Levi ja reklaami kõrval võiksid ka kohalikud kinod eesti uudisfilme toetada.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.