
Sageli öeldakse mõne keeruka raamatu kohta, et seda ei saa filmiks teha. „Päikesepõletusega“ küsitakse, kas inimenegi filmi mahub.

„Inisherini hinged“ näitab, et sõda ei alga suurtest poliitilistest, religioossetest või sotsiaalmajanduslikest lõhedest, vaid inimesest endast: tema trotsist, totrusest ja alpusest.

Paidelasi on sealne teater ise piielnud kõike muud kui eemalt, pigem ulatanud kutsuvalt ja dialoogi otsivalt käe, võtnud kontakti loomise südameasjaks.

„Menüü“ teravik pole suunatud mitte ennekõike reaalsusest irdunud tipprestoranile, vaid pigem neile, kes aitavad sellist ökosüsteemi tolmeldada.

„Internaat“ meenutab, et maailmalõpp ei pruugi olla üks suur apokalüptiline sündmus, vaid pikale veninud sõda koosneb paljudest väikestest maailmalõppudest.

„Võõrastes“ on leitud hea tasakaal universaalse loomuga kerge huumori, mis võiks kõnetada väga paljusid, ja nõudlikumat meelt kõditavate tõsisemate teemaniitide vahel.

Joonas Veelmaa seab pungilikult lihtsatesse ridadesse elu absurdsust ja ühiskonnasiseseid pusasid, minemata seejuures otsesõnu poliitiliseks, veel vähem kurjaks ja kibestunuks.

Ben Parker: „Vaatajal võib olla mõnevõrra keeruline, kui pole kellelegi kaasa elada, sest kõik on justkui halvad, aga ma ei tahtnud, et ükski Vene sõdur oleks filmis kangelane.“

„Hipodroomis“ saavad oma osa nii hipodroomi töötajad, paika juba kümnendeid külastanud õnnemängurid kui ka vaatemänguks välja toodud hobused.

„Amsterdam“ on tõepoolest improvisatsioonihõnguline, kuid seda sõna halvimas mõttes. Linnaga seostuv kanepisuits selgitaks sobivalt filmi laialivalguvust.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.