
Tänavustel Emmyde jagamisel tehti nii mõnegi võiduga ajalugu, kuid üldine tulemus jäi võrdlemisi ootuspäraseks.

Jordan Peele’i uus mängufilm „Ei“ uurib meie sõltuvuslikku suhet vaatemänguga ja suutmatust sellest eemale vaadata, isegi kui teame, et sellega ei kaasne midagi head.

Juba algmaterjal ise on sedavõrd pöörane, et gaasipedaali kõiksugu uusversioonidele ja järgedele omaselt rohkem põrandasse suruda on võimatu.

Ulmefilmis „Kloon“ ei ole tähelepanu alla tehnoloogia, vaid sellega kaasnevad moraalsed ja eksistentsiaalsed kaasnähud.

Ryusuke Hamaguchi „Õnne- ja fantaasiaratas“ väärib vähemalt sama palju tähelepanu, kaasa uitamist, süvenemist ja endas läbi peegeldamist kui tema Oscari-hitt „Drive My Car“.

Arvo Iho: „Tarkovski ütles, et ehe sündmus kasvab välja sellest, kui näitleja ei tea oma saatust. Ta ütles, et hakkab alles siis uskuma, kui kasvatada sündmus nii unikaalseks, et teist korda sellist asja juba ei juhtu.“

„Depeche Mode’is“ saavad kokku Ukraina 1993. aastal, kirjutamisaja olevik enne oranži revolutsiooni algust 2004. aastal ning praegune sõda iseseisvuse ja enesemääramisõiguse eest.

Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) värske kassett näitab oma kuue žanrifilmiga, et vähemalt vormitunnetuse osas ootab Eesti filmi helge tulevik.

Hoolimata suhtelisest siivsusest on „Lagritsapitsale“ osaks saanud Paul Thomas Andersoni karjääri vahest kõige vastuolulisem vastuvõtt.

Tähenduste mõtestamiseks antakse vaatajale sedavõrd peenike ja libe nöörijupp, et sellest on keeruline kinni haarata, laval toimuvaga mingigi nurga alt suhestuma hakata.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.