
Raske öelda, kas „Ült“ on Renate Keerdi loometeel Nuustaku, Pariis, Riia või Narnia, aga saalist väljudes on taas tunne, et maailm on natuke maagilisem paik.
„Sea aasta“ aitab meenutada, kuivõrd heitlikud on viimased aastad ikkagi olnud, kui palju vastuolulisi sündmusi on pealtnäha lühikese aja sisse jäänud.

2020. aastal tegi rekordhüppe nii voogedastusplatvormide kasutusstatistika kui originaalsisu tootmisele eraldatud rahahulk.

„Pesa“ on intelligentne ja tasakaalukas vaatamine tänu liigsete rõhkude puudumisele, vaatajat usaldatakse ise hinnanguid andma või vastupidi, neist loobuma.

Roy Anderssoni nimi ei pruugi laiemale avalikkusele midagi öelda, ent „Lõputusest“ kinnitab asjasse pühendunuile juba ammu teada tõika – tegemist on ühe olulisema elava filmiloojaga.

Ahistamine tööl ja vägivald kodus on aegunud mehelikkuse mündi kaks poolt.

„Tiigrikuningas“ on meelelahutusena kaasahaarav vaatamine, paraku jääb pärast seitset tundi ajukäärude vahele üsna vähe.

Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“ nõelab ka 40 aastat pärast selle kirjapanekut ning enam kui sada aastat pärast seal kujutatud sündmusi.

„Eesti lood“ on ajapikku küpsenud korralikuks kvaliteedimärgiks. Kui mitte iga üksiku osa puhul, siis aastakäigu kaupa kindlasti.
Ühe auhinnaõhtu põhjal on vara öelda, kas „Parasiidi“ võit oli ühekordne üllatus või murrangu esimene märk. Arvestades preemiate üldise jaotuse ootuspärasust tundub optimism ennatlikuna.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.