Äli-Ann Klooren

Nii omamaise heliloomingu kui ka interpreetide üle saab tunda vaid suurt ja sügavat rõõmu, kuigi laiemas pildis ei ole asjad meie muusikamaastikul siiski sugugi nii roosilised.

Klassikalises muusikas valitsevat n-ö surnute kultust ei kohta kirjanduses ega ka kunstis – põhitähelepanu on siiski tänapäeva tegijatel.

ERRi aasta muusikul Pärt Uusbergil on heliloojana välja kujunenud peaaegu ilmeksimatult äratuntav muusikaline käekiri, mis on ühtaegu tema tugevus ja nõrkus.

Detsembrikuu kontsertidel soleerisid ka sellised pillid, mida klassikalise muusika kontsertidel tihti ei kuule.

Eesti muusika nädala fookuses on soolo- ja kammermuusika ning sel aastal valiti Eduard Oja, Rudolf Tobiase, Mati Kuulbergi ja Rein Rannapi oma.

Tallinna kontserdielu pakkus oktoobrikuus nii intrigeerivat, vaimustavat kui ka rõõmustavat. Eriti teeb rõõmu osav suhtlemine publikuga.

Eesti Rahvusmeeskoorist on saanud Dmitri Šostakovitši kolmeteistkümnenda sümfoonia „Babõn Jar“ esitustel üks nõutumaid kollektiive, nagu tõestab esinemiskalender.

Hooaeg avati võimsalt ja ERSO kontsertide publikurohkus ei anna kuidagi põhjust öelda, et klassikaline muusika on kriisis.

Vahetevahel oli kahju, et ei saanud mõnda interpreeti või koosseisu pikemalt kuulata, kuna mitu kava oli üles ehitatud üsna galakontserdilikult.

Fotografiska oma mitteakadeemilisusega tõmbab ligi mitmekesisemat publikut, kes võib soovi korral peale kontserdi nautida ka näitusi ja kohvikus pakutavat.