Lisaks on käsil veel kaks suuremat näituseproduktsiooni: Eesti paviljon tuleva aasta Veneetsia biennaalil ja Margit Säde kuraatoriprojekt  „Grey New Paradise” („Hall uus paradiis”) Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses tuleva aasta jaanuaris. Koos vähemate kaastöödega eri näitustele välismaal on kahele ja poolele inimesele tööd küll. KKEK koht Eesti kunstimaastikul? Viimati kerkis see küsimus üles valitsuse tasemel kui pronkssõdurile kohta otsiti ning Kristina Norman kunstiliste vahenditega keskustellu sekkus. Toonane siseminister arvas, et asutusel,  mis organiseerib selliseid ettevõtmisi, ei tohiks Eesti kunstis kohta olla. Olen temaga põhimõtteliselt nõus, kuid teistel põhjustel. Koha otsimine kohalikus kunstielus ei saa olla omaette eesmärk, nagu ka avalikkuse tähelepanu otsimine. Kui sul on õnnestunud kohalikku pilti venitada mingisse uude mõõtkavva, lisada mõtlemisainet ja konfliktset maailmataju, leiab tähelepanu su ise üles ning pannakse sind ennast ka paika. Kohanäitajaid  on Eestis palju ja nende tarkus on ääretu. Mulluse Vale-Aljoša afääri ajal saadeti kõikvõimalikes võrguportaalides ja kommentaariruumides kunstikeskust ja tema ettevõtmisi väga mitmesse kohta. See kirjandus on meil ilusti alles, võimalik, et teeme sellest väikse projektijärgse üllitise ning paneme paari Veneetsia Eesti paviljoni külalisteraamatuga. Selgub, et rahvas on kunagise siseministriga nõus: KKEK koht on kas Siberis või  Euroopa kaasaegses kunstielus, aga kindlasti mitte Eestis.

R. V.