Üritada parandada maailma, genereerida strateegiaid ? see on tõeliselt ainulaadne. Ja ehkki kõik parandusstrateegiad on osutunud utoopiaks ja leidnud kõikvõimalike jõudude hämmastavalt üksmeelset vastuseisu, näib maailm siiski neid utoopiaid mäleta(da taht)vat. Enamgi veel: need saadavad inimkonda püsivalt latentse unistusena.
Kunstiajaloos kõige rohkem kujutatud kristlike sü?eede nagu ?Karjased/Kuningad Jeesuslast kummardamas?, ?Madonna Jeesuslapsega?, ?Püha õhtusöömaaeg?, ?Kristus ristil?, ?Haudapanek?, ?Piéta? seas ei väljendu üheski teises Jeesuse roll ja asend tähendusrikkamalt ja komplitseeritumalt kui ?Püha õhtusöömaaja? sündmuses. Alates renessansist, Leonardo da Vinci kuulsast versioonist, on tõlgenduste variatiivsus ja amplituud aina suurenenud, seda eriti pärast II maailmasõda.
Eetika
Kunagi püüti mulle selgeks teha, et mitte Joseph Beuys ei ole suurim kunstnik XX sajandi teisel poolel, vaid pigem Andy Warhol.
Mida tegi Warhol? Ta laskis 20. VIII 1969, vahetult pärast haiglast väljumist, end fotografeerida nagu Kristus Caravaggio maalil ?Uskmatu Toomas? (1595/96), paljastades atentaadi-stigma. Elu lõpupoole multiplitseeris Warhol hõbedastele lõuendeile Leonardo da Vinci ?Püha õhtusöömaaja? fragmente, trükkides need mõnedes variatsioonides ameerika tööliste streigikaadritega üle. Miks ameerika superstaar Warhol fini?eerus oma loomingus Kristuse kujutamisega? Nägi ta Kristuses maailmaajaloo pikima staa?iga staari? Või tundis stigmaatilist (isiklikku? juhtumuslikku?) sugulust? Kas on ka Warholi kaasaegsete staaride portreedel mingi seos tema Kristus-staariga? Miks just ?Püha õhtusöömaaja? motiiv? Assotsiatsioon Factoryst? Miks ühendatud streigiga?
Mida tegi Beuys? Ühes 1984. aasta intervjuus selgitab ta põhjalikumalt religioosset motiveeritust. Esimeste eksperimentide, mis toimusid traditsiooni raames (pronksist Kristuse figuur, pea asemel viinamarjakobar ja päikeseketas, 1948), tulemusena tõdes ta: ?Sellise Kristus-figuuriga, kujutavat liini pidi liikudes, pole kristlikkus kui selline saavutatav. Igal juhul mitte minu jaoks. Mis teised suudavad, selle üle ei saa ma loomulikult otsustada. /—/ Nende varajaste katsete puhul tundsin end õigupoolest kunstnikuna, kes üritab uuesti kasutada motiive, mis ammu olid paremini, õigustatumalt ja kohasemas vaimses kontekstis teostatud?. Kristlikkuseni jõudis Beuys enda sõnul aga aktsioonide kaudu. Teda huvitas spirituaalse jõu tegelikkus. Ta ei käsitlenud seda mitte traditsioonilise, kõrgemalt poolt saadud kingitusena, vaid enda jõuna, Mina jõuna (saksa keeles kõlab adekvaatsemalt: die Kraft des Selbst, des Ich). Ich-Erkenntnis ehk mina-teadvus on leitav ristisurma metafoori, Kolgata müsteeriumi ? a r e n g u kaudu. See ongi Beuysi ?laiendatud kunstimõiste?, tema evolutsiooniprintsiip, tema sisim kõrgem matemaatika, ?võime tajuda ka kristuslikku jõudu? (Christuskraft). Teisalt on see üpriski seesama, mida eksistentsialist Jean-Paul Sartre räägib vastutusest: vabadus on vaid arengu tulemus.
Performance?it ?Celtic+ ∞? (1971) alustas Beuys samamoodi, nagu Kristus pühal õhtusöömaajal: Kristus pesi jüngrite jalad, Beuys pesi vanas emailkausis seebi ja värske veega pealtvaatajate jalad. Beuysi intensiivsus Kristuse temaatikaga suhestumisel on väljaspool küsitavust.
Poliitika
Saksa kunstiajaloolane Horst Schwebel (?Die Kunst und das Christentum?, München 2002) on da Vinci ?Püha õhtusöömaaja? XX sajandi ?töötlustes? välja toonud kaks üldsuunda. Poliitilise agitatsiooni suunal ulatuvad Schwebeli näited maailma toitlusprobleemidest tuumaenergiavastase liikumise ja seksuaalvähemusteni.
Ehk on meie oludes õige anda edasi kirjeldus Klaus Staecki installatsioonist, kus lihtne puidust laud on kaetud papptaldrikutega, papptaldrikutel on kivid ja maailma vaeseimate rahvaste loetelu, seinal fooniks monumentaalne foto toiduga ülekuhjatud buffet?st.
Ja ehk on maailma praeguseid olusid silmas pidades kohane tuua näide Hamburgis 2003. aasta jõuludest 2004. aasta lihavõtteni eksponeeritud näituselt ?Corpus Christi? (Kristuse kujutamine fotograafias 1850 ? 2001) ? iisraellase Adi Nes?i ?Nimetu? (1999), kus jüngrite rollis on omavahel muretult lobisevad soldatid kasarmu söögilaua taga, ainsana vaatab keskel istuv Kristus-sõdur tõsiselt kaamerasse.
Eesti kunstist saab poliitilisena käsitleda Enn Põldroosi ?Söömaaega? (1969), mis nõukogude aja tõttu ei saanud kanda teemakohast täispealkirja. Maalil pole ka võimalik selgelt eristada vajalikku hulka tegelasi. Terava kolmnurkse kiiluna kerkib puhas lauapind, kandes ainsa palana taldrikul leiba ümbritseva inimmassi keskele ning tekitades segadust ja ärevust. Tsentreeritud istuja laua otsas vaatab (enda) ette nagu Kristus Leonardo, Düreri ja paljude teiste töödel. Lauale lähenetakse veel ühe suure kandikuga. Võimalik, et sellel serveeritakse paasatalle. Kompositsiooni dünaamikasse näib summeeritud Viiralti omaaegse litovariandi (1925) ja sellegi ajaloolise eeskuju, Milano munkade eineseltskonda alaliselt täiendanud freskojüngrite rahutud ?estid. Ideoloogiliselt vastandlikuks kuulutatud mõttemaailmade eriti dramaatiline kohtumine? Hinnang ajastu painajalikkusele ja vastuolulisusele? ?Praha kevade? vastukaja?
Seltskond
Teise suunana eritleb Schwebel psühholoogiliselt mõjusa, ühisest probleemist haaratud seltskonna kujutised. Ühe momendina on olnud ülimalt tähenduslik, kuidas ja kuhu autorid paigutavad seltskonnas Juuda. Eesti kirikutes kohtab enamasti rahvakeelset-meelset moraalitsevat varianti, kus situatsioon on lahendatud üheselt: Kristus ja 11 jüngrit istuvad ühel pool lauda (= üksmeel), Juudas kui reetur istub nende vastas, üle laua, seljaga või küljega vaataja poole.
XX sajandi humanismi üks kirglik kultuuriavaldus on Ain Kalmuse romaani ?Juudas? (1969) nimitegelane. Visuaalses kunstis pole sellele kerge vastet leida. Lähim tundub olevat nn religioosse perioodi Salvador Dalí ülev ?Püha õhtusöömaaeg? (1955), kus jüngrid palvetavad ja Kristus saavutab jumaliku hüpostaasi: tähelepanu on kontsentreeritud üleinimeslikule. Kaasajale lähematest versioonidest sarnast sürri (!) vaevalt leiab. Andres Serrano ?Must püha õhtusöömaaja? (1990) seltskond on viieks pildiosaks fragmenteeritud ja justkui soomulla ja lumega kaetud. Mullatoidul? Peeter Lauritsa/Ain Mäeotsa realistlikus visuaalias lavastatud restorani-lugu, kus krõpsu-fanta-lauast kättemaksjalikult üles (taevasse?) põrnitsev peategelane, ongi seeria enamik tegelasi otsesõnul mullatoidul. Või ärkavad nad valguse kestes siiski lõpuks üles ja toibuvad oma lapsikust pohmellist? Õigupoolest on selle seeria kõigist üksikasjadest keeruline tervikut kokku saada. Nautigem ambivalentsust ja teatraalsust.
Jaan Toomiku ?Püha õhtusöömaaeg? (1989), väliselt otsesõnaline inkarnatsioon ? Kristuse ihu söömine ja vere joomine ? esitab monumentaalses puhastatuses vahedalt ohvriks olemise draama. Autori sõnul ohverdati maal 1992. aastal venna haual. (Vt Sorosi KKEKi kogumik ?25 eesti kunstnikku I?.)
Et otsustada Hermann Nitschi orgia-müsteeriumi-teatri naturaalsete etenduste üle (saamaks üle Jevgeni Gornõi show-diagnoosist (!) ? Kunst 1/1994), peaks neis õigupoolest osalema. Viimane, seni 98. etendus toimus 2004. aastal. Kas Eestis on kedagi, kes on osa võtnud/kohal olnud Prinzendorfis või Napolis või ükskõik kuhu on Nitschi armulauaseltskond kogunenud?
Saksa realisti Harald Duwe õlimaal ?Püha õhtusöömaaeg? (1978) saigi ajendi diskussioonist, kas spetsiifiliselt religioosne kristlik pilt on tänapäeval veel põhjendatud. Kunstnik on kujutanud end ja oma sõpru summas koos laua ümber (umbes nagu Rembrandti ?Dr. Tulpi anatoomias?) diskuteerimas: Kristuse pea supitirinas, süda plekktaldrikul ja käed-jalad kausikestes laual paistavad uurimisalustena. Padurealistlik kujutamislaad näib seejuures vastuolus olevat nii motiivi metafoorsuse kui probleemipüstituse metatasandiga ja töö mõjub pigem võika karikatuurina.
Ben Willikensi imaginaarne-metafoorne lahendus, ikka standardnimeline (1976 ? 79, asukoht Maini-äärne Frankfurt, Saksa Arhitektuurimuuseum) pakub ühe võimaliku vastuse: ?Leonardolt tsiteeritud maaliruum on täiesti tühi, pole inimesi, leiba ega veini, liha ega verd, laual on vaid valge puhas lina; gobeläänide kohale külgseintes on maalitud kõrged terasuksed, sarnased vangla või tööstushoonega, need on suletud, ainult ruumi tagaseinast, Leonardo maaliakendest, voolab sisse lummav-pühalik valgus?.
Seltskonna ja situatsiooni võime kujutleda ise.
Laud
Armatuurlaud. Tualettlaud. Söögilaud. Köögilaud. Toidulaud. Pulmalaud. Peielaud. Pidulaud. Rootsi laud. Prill-laud. Töölaud. Kirjutuslaud. Malelaud. Operatsioonilaud. Tuulelaud. Lillelaud. Arvelaud. Joonlaud. Kohvilaud. Teelaud. Põrandalaud. Liulaud. Triikimislaud. Pesulaud. Peeglilaud. Voodrilaud. Lõikelaud. Ümarlaud.
Püha õhtusöömaja piltidel on alati laud. Kui palju on kunstis laua kujutist? Muidugi on see vahetumalt seotud natüürmordi ?anriga; kohtab ka interjöörimaalis ja olustikumaalis ? n-ö praktilise mööbliesemena. Teisalt, kui vaataks neid püha õhtusöömaja-pilguga? Mort, interjöör ja olustik muutuksid momentaanselt eksistentsiaalsemaks. Püha õhtusöömaaeg muutuks puhastatumaks, reljeefsemalt programmilisemaks.
Või kuidas mõjuks Jüri Arraku kunstipoliitiline (?) ?Esteedi eine? (1988), kus sünged hallid näod kaarava taga ? süngest hallist maailmast ? seiravad ühe esteedi askeetlikku, aga värvikirgast eineaega?
Aga Daniel Spoerri tuntud kunstikoguja Wolfgang Hahni spetsiaaltellitud ?Hahni õhtusöök? (1964), ekstra kutsutud külaliste kaasatoodud lauanõude ja peogarnituuri kinnitus 2×2 meetrit lauaplaadil? Või tema viimane, Saksamaal Regensburgis (2002) lavastatud seitsmekäiguline õhtulaud, muude roogade seas hallitanud leiva, üksikute herneste, konide ja kartulikoortega ? kõik tükkhaaval, vaevarikkalt martsipanist modelleeritud… Pearoog kanti lauale nimetuse all ?Praetud kana? ? tegelikult talle kints, mis oli garneeritud kanasulgedega. Tall kui Kristuse märk.
Ka Viini aktsionisti Rudolf Schwartzkogleri aktsioonides oli laud kohal, eriti paratamatult 4. aktsioonis (1965). Tema viimases, 6. aktsioonis (1966) uuris üleni sidemetesse köidetud modell kanakorjust eredas valgusvihus või järas seda marlisidemeis suus. On öeldud, tema aktsioonid olid rohkem staatilised kui dramaatilised. On räägitud ka nende avalikkuse eest varjatult lavastatud aktsioonide fotokaadreist kui ?vaikeludest, millele omane püha martüüriumi atmosfäär?.
Millal tuli laud kunsti kui kujund? Millal märgati, et laud on kunstis? Mis tähendusi kannab laud? Ilmselt on see tugevalt ja mitmel moel seotud kontseptualismiga. Janis Kounellis (1973) märkis ühe oma performance?iga seoses, et kasutab lauda, ?kuna see on igapäevane objekt, elu objekt, mille juures tarbitakse toitu?. Aga beuyslase Doris Salzedo poolikud ja jätkatud laud-skulptuurid (olid eksponeeritud kas või viimasel Kasseli ?Documental?, kohe Fredericianumi avakorrusel)? Kunstniku kodumaa Colombia sisepoliitilise olukorra metafoor!
Mis tähendust kannab laud pühal õhtusöömaajal? Ajal? Aeg on ka tähtis. Vaatan oma kaasajal ajalehtede seltskonnakroonika fotosid püha-õhtusöömaaja-vaatenurgast.
