Kersna raamatut reklaamiti juba suvest saati, Aunaste intervjuu ajaks oli seda jõutud ka retsenseerida. Ja nagu ikka, jagunes arvamusi seinast seinani.
„Üks inimene – ma ei julge öelda, et võhivõõras, sest kõik tunnevad mind, mis sest, et me pole võib-olla elusast peast kohtunud – ütles, et ta on lehekülge 117 lugenud vähemalt 50 korda, ja seda öeldes olid tal pisarad silmas,” on väitnud Kersna Õhtulehele (14. XII 2011).
„Arusaadav ka. Kersna on ju samuti nagu mõni vanaeit. Halab, tatistab, loeb leebet moraali ning mõtiskleb õnne olemuse üle,” püüab raamatuarvustaja Ahto Muld talle omasel tahumatul moel ebatavaliste võimetega debütandist aru saada (Kultuuri KesKus, detsember 2011).
Aga tagasi saate juurde. Alguses tundus, et kaks teletöötajat tegelevad peene eneseirooniaga, naerdes iseenda edevuse üle. Valesti tundus! Ettevaatlikuks pidanuks tegema, et tegemist on siiski ühe eluloo reklaamsaatega. Kersna sissejuhatav selgitus: „Vanad võitluskaaslased „Pealtnägijast” arvasid, et minu ellujäämine ja raamat vääriksid üht väikest intervjuud.” Ellujäämisest juttu küll ei olnud, aga ohkimist-ähkimist, teineteise jumaldamist, sügavamõttelisi pause ja salapära jätkus sellegipoolest terveks saatetunniks. Ja mida aeg edasi, seda kurnavamaks see muutus.
Täie mõistuse juures teletegelane ei saa ju tõsimeeli mesimagusa häälega mõtiskleda: „Huvitav, kas ta küsib minu käest, miks ma kirjutasin sellise ilusa raamatu?”. Aga tuleb välja, et saab. Aunaste õnneks ei küsinud, küll aga võrdles Vahur Kersna monumentaalteost Ernest Hemingway lühijuttudega. Lakoonilisuselt olevat Kersna Hemingwayst üle. Intervjuud tehes Aunaste muidugi ei teadnud veel, et peagi näeb trükivalgust Peeter Oja elulooraamat „17 x 4”, mis oma napisõnalisuse ja minimalismi poolest lööb isegi Kersna menuki mitu korda üle.
Kui mingil hetkel Aunaste isegi üritas tõsisemat juttu ajada ja küsida Kersnalt, mida ta muudaks Eesti Televisioonis, teatas telestaar, et see on miljonidollariline küsimus ja ta ei kavatse sellele vastata. Vanameistril polnud midagi lisada ka oma telearvustustele, mis mõned aastad tagasi Postimehes ilmusid: „Lugege need asjad veel kord läbi. Külma pea, sooja südame ja külma kõhuga”.
Küll aga olid kaks kuulsust varmad arutama sellele üle, palju kummalgi elus mehi ja naisi on olnud. Tekkis isegi sportlik hasart „terase, tundliku ja televisioonile sobilikult teatraalse Maire” ja Vahuri „kelle ees kogu maailm põlvili” vahel. Tagasihoidlike inimestena pakkusid mõlemad võitu vastasele.
„No ma ei tea, kas keegi viitsib vaadata ka seda saadet? Kaks vana telekändu elavad välja oma änge,” tabas Kersna end saate lõpuosas kummaliselt mõttelt.
Vaadatakse ikka, sest nagu hiljem selgus, oli see 5. jaanuaril eetris olnud „gigantide heitlus” kordussaade, mida näidati üksnes televaatajate tungival nõudmisel.
