Möödunud sajand oli tunnistajaks sellisele intellektuaalsele arengule paljudes eri valdkondades: filosoofia sulgus üha enam omaenda formulatsioonide sisemise loogika analüüsi (nt keelefilosoofia ja neopositivism), sotsioloogiliste probleemide hulgas tõstsid üha jõulisemalt pead küsimused sotsiaalteadusliku praktika enda kohta (nt teadusliku välja sotsio-loogika ja probleemid refleksiivsusega) jne. Ka kujutava kunsti sisulisse fookusesse asetati üha enam kunst ise. Võsa-Tangsoo seekordne isikunäitus on samamoodi piiritletud, kuivõrd tegemist on töödega, mis viitavad teistele kunstiteostele, käsitlevad iseenda funktsiooni ja tähendust, uurivad oma publikut: tegemist on kunstiga kunstist, mis on pöördunud iseendasse ning halvimal juhul minetanud võimaluse kõnetada publikut, kes ei ole suuteline või huvitatud sukelduma kunstivälja suhteliselt autonoomsesse eksistentsi.
Huvitaval ja isegi iroonilisel kombel võtab näituse kandvad, kunsti interaktiivsust puudutavad ideed kõige ilmekamalt kokku töö, mis jäi oma plaanitud kujul galeriisse üles panemata. Alumisel korrusel seisab kohmetult mõjuv must metallist jalg, mille kõrval seinal teatatakse järgmist: „Eksponaat ei ole valmis kunstnikust mittesõltuvatel asjaoludel. Seni võite ette kujutada, mis siia tuleb”. Seesama soovituslik ettekujutamise ja tahtmatult vaataja tõlgendusvabadusele viitav akt mängib võtmerolli näituse ruumilises lõpp-punktis asetseva küsitlusmasina juures, kus ilmselt paljud näitusekülastajatest tunnevad kiusatust tõdeda: „Jah, igasugune kunst on interaktiivne”.
