Taani kuraator Maria Kjær Themsen on valinud oma hinnangul üksteist kõige lootustandvamat noort kunstnikku. Vaatajale esitletakse teravmeelseid ja vaimukad keerdkäike ning lahendusi, mis lasevad eksperimentide kaudu taasavastada „pilvedealuse” illusioonide maailma. Prantsuse filosoof Gaston Bachelard on oma raamatus „Ruumi poeetika” analüüsinud välis- ja siseruumide konflikti ning sellega seotud valgusefekte. Sisemist valgust võib vaadata tõelist päikesepaistet maailma peegeldava sisekaemusena. Päikest vajatakse Põhjamaadel väga.
Taani kunstnikud balansseerivad oma töödega miniatuuri ja mõõtmatuse vahel. Kummalgi juhul ei tule „väikest” ja „suurt” mõista tegelikus tähenduses. Marie Kølbæk Iverseni (1981) maalid on koloriidirikkad. Kuigi ta manipuleerib värvidega, on ta tööde rõhuasetus siiski detailidel, mida ta on hoolega viimistlenud: tundub, et kunstnikul on hirm tühja pinna ees. Antiik-Kreeka filosoof Aristoteles on väitnud, et tühjad ruumid imavad endasse sõnulseletamatut „miskit”, sest nad ei soovi olla tühjad. XVII sajandi prantsuse füüsik, filosoof Blaise Pascal võttis endale üheks sihiks luua vaakum, seda mitte ainult füüsikalises, vaid ka filosoofilises mõttes, peegeldades igatsust terviklikkuse järele, mida võib nimetada „südame vaakumiks”. Kunstnik Kølbæk Iversen kasutab tehnikat, projektsioone ja kaamerat, et võtta ette uurimisretk tühjusesse, mida võib mitmete tõlgendajate sõnul pidada Pascali kuulsate eksperimentide tänapäevaseks versiooniks.
„Spatium” sisaldab mitmeid tähendusi: see võib märkida „füüsilist ruumi ehk arhitektuuri, aga see võib viidata ka väikestele tühjusega täidetud vaakumitele, mis seovad meie maailma üheks, tehes sellest samaaegselt ühe ja palju,” nagu näituse eesõnas öelnud Kumu-poolne kuraator Eha Komissarov. Samas võib spatium viidata ka suuremale maailmaruumile interdistsiplinaarse kunstiprojektina. Paratamatult me kõik ju, kas või alateadlikult globaliseerume, selleta pole võimalik praeguses tsiviliseeritud maailmas elada.
„Spatium’i” kunstnikud kasutavad kunstilise illusiooni võtet, et süveneda pildilise kujutuse tekkesse. Selles on nii mineviku kui ka tuleviku mõõdet.
Maria Kjær Themseni sõnul on esitatud teostes vähem vaatemängulist, edvistamist, rohkem peent tunnetust, huumorit ning isegi poeetilist formalismi. „Ühe põlvkonna kunstnikud töötavad erinevate meediumidega, kuid neid ühendab materjaliga töötamise meetod, mille puhul pööratakse tähelepanu objektile endale või viisile, kuidas me maailma tajume,” ütles ta avamisel.
Jacob Kirkegaard (1976) töötab helielementidega, mida tavaliselt igapäevaelus tähele ei panda ning mida inimkõrvaga isegi ei kuule: näiteks looduslikud helid või hoopis tühi tuba. Tema teos „Aion” on inspireeritud külaskäigust kummituslinna Tšernobõli nelja avalikku üksildasse ruumi, kus seintel on palju „rääkida”, kus valitseb ikka veel katastroofi- ja surmameeleolu. Eesti kunstnikel on Tšernobõliga kindlasti hoopis teine suhe. „Aion” tähendab kreeka keeles igavikku ning tuumaenergia kontekstis peab mööduma terve igavik, enne kui tugevalt reostatud alad on taas elamiskõlblikud.
Tamar Guimarãese teos „Vaimutöö (paraad)” tuletab meelde futuristlikku-kubistlikku kunsti, milles on omamoodi dadaistlikku lähenemist. Selles peitub omamoodi XXI sajandi noorte mässumeelsus, mis vaid viitab XX sajandi avangardistlikele liikumistele.
Näitusel on väljas Taani noorkunstnike kaardivägi: Tove Storch (sünd 1981), Jacob Jessen (1976), Lea Porsager (1981), Kasper Akhøj (1976), Rolf Nowotny (1978), Tamar Guimarães (1967), Ferdinand Ahm Krag (1977), Torben Ribe (1978), aga ka pisut vanemast generatsioonist Olof Olsson (1965) oma ekstravagantsete töödega. Viimane tegi Kumus avamisjärgsel päeval ka 50minutilise performance’i. Need nimed tuleb meeles pidada, sest Taani, eelkõige sealse noore(ma) kunstiga on mõtet sidemeid hoida.
