Keskus alustas kultuurikeskkonna kaardistamisega: mis on momendil olemas ja kus on tühimikud. Viimased olid igal pool, aga tuli valida prioriteedid, eriti oluliseks sai see paari aasta pärast, kui kohalik kunstielu oli tasapisi uuesti jõudu kogunud. Polnud mõtet jätkata aastanäitustega, selle uuenduslik roll oli nelja näitusega täidetud. „Interstanding” oli ilmselt  keskuse suurejoonelisim ettevõtmine, sest selle kaudu jõudsime väga innovatiivsete partneriteni Euroopas ja USAs. Nüüd tuleb sama asja teha: kaardistada olukord – selles liikumine on kindlasti keerulisem kui omal ajal, kuid ka lihtsam, sest paljud tühimikud on juba täitumas. Nimetaksin oluliste märkidena Kumu, Kunstihoonet, galeriisid, uue struktuurina arenevat EKKMi. Mida rohkem selliseid struktuure, seda parem. Selles olukorras  näen selgelt ühte tühimikku, mida keskusel endiselt täita tuleb: see on rahvusvaheline näitusekorraldus, eeskätt meie kunstnike tööde organiseerimine rahvusvahelistele näitustele, nende toetamine materiaalselt ja korralduslikult. Igal institutsioonil on omad partnerid, rahvusvaheline koostöö toimib nii või teisiti, aga on väga lai väli, millega keegi ei jõua tegeleda. Sinna juurde kuulub ka rahvusvaheline teavitus, suhtekorraldus. Parim  eeskuju on muidugi Põhjamaade rünnak oma kunsti tutvustamisel 1990ndatel. Seega, pean silmas laiemat riiklikku programmi. Olemegi liiga kodukeskseks muutunud. Sellega seoses ei saa kuidagi nõustuda Margaret Tali seisukohaga Veneetsia biennaali suhtes (Päevaleht, 23.VII) – on küll hea ette kujutada, et on tekkinud teisi biennaale, aga vaadakem tõele näkku – Veneetsiasse tulevad kõik kohale, İstanbul sõltub kuraatorist, Berliin on ebakindel,  São Paulo kaugel. Mingil juhul ei tohi VB raha kantida kodustele ettevõtmisetele, selleks tuleb teised võimalused luua.