Tatjana Kozlova-Johannese muusika teeb nii eriliseks see, et tal õnnestub alati olla ainulaadne, omanäoline ja originaalne ning suhestuda kuulajaga vahetult, isiklikult ja võimsalt.
Kultuuripoliitika võtmesõnumid on koalitsioonileppe rahanduspoliitika peatükis.
Võib-olla peabki kultuurirahastuse fookuse sättima teisiti kui seni ja vaatama, kust raha võtta: investeeringuid on tarvis, aga riigilt midagi suurt tulemas ei ole.
Kaotajatele ei meeldi liialt läänemaailmale avatud, järjest sallivam, mitmekesiste elustiilide ja identiteetidega ühiskond, kus „valge, heteroseksuaalne, lihtne töömees“ pole enam au sees.
ERRi ja erameedia maadejagamine on mikroprobleem tegeliku kõrval, kuidas võtta turuosa tagasi suurplatvormidelt ning hoida noor Eesti meediatarbija siinses kultuuri- ja inforuumis.
Psühholoogilisel rollilahendusel on teatrimaastikul endiselt koht, kuid see ei ole enam enesestmõistetav antus, vaid teadlik valik.
Rakenduskunstist tööstuskunsti ning unikaaltarbekunsti kaudu nüüdisdisainiks ja materjalikunstiks
Vaimselt terve ja õnneliku linnaelu planeerimiseks tuleb mõelda rahas mõõdetavast tööst ja tulemusest kaugemale.
Renee Puusepp: „Kui mõtleme juba projekteerimisel, kuidas hoones midagi parandada, kuidas see osadeks lahti võtta ja uueks kokku panna, siis ehitusse CO2 jalajälg väheneb.“
Keele vaesumise ajastul tasub Artur Alliksaarelt õppida sõnade tunnetamist, loova paradoksi ja mõttevälgatuse kunsti.
Sirje Oleski „Aegade lugu“ tekitab tahtmise edasi mõtelda ja kirjanike liidu mineviku kohta rohkem teada saada.
Gary Markle: „Minu uurimuse mõte on seada kahtluse alla autorsus ja seega inimkesksus ning liikuda esteetika suunas, kus esiplaanil on koostöö, sümbioos ja koevolutsioon.“
Betoon on suurepärane materjal, millest saab teha teekonstruktsioone, vett, kuumust ning rahvamasse taluvaid ehitisi, monumente ja väikevorme, tüüp- ja tehaselahendusi.
Thomas Kretschmann: „Ma ei ole kunagi olnud huvitatud kurjuse sümboliks olemisest, vaid ikka ka isiku portreteerimisest.“
Kristiina Ehin on palju triksterlikum looja kui „Vetelkõndijas“ näha, aga Anu Auna film ei ole üldsegi nii hull, kui mõni arvustaja on võtnud nõuks seda kirjeldada.
2022. aastal seisid teaduste akadeemia ees tavapärasest märksa suuremad piiriülesed ülesanded.
Meil on terve hunnik pusletükke, mõni selgem, mõni kahvatum, mõni ka puudu, millest tervikpildi kokkupanemine seisab veel ees.
Lame pind võimaldas disaini, kunsti, tarbeesemete, inseneeria, esteetika ja instrumentaalsuse piiride kaotamist.
Parimaks etteastujaks võib ka tänavu kuulutada korraldustiimi, kes kaheksa tundi laval ja lava taga askeldas ja lõpuks Caateri „O si nene“ saatel lavale tantsima hüppas.
ERSO selle hooaja kontsertide üks sümpaatseid jooni on see, et orkestri ette on soleerima palutud eesti noorema põlvkonna väljapaistvad solistid.
Ott Kadariku fotoloomest tulvab Jaapani suurlinnade panoraame ja tänavakultuuri vaibi, aga ka kunagise feodaalse šogunaadi ajaloolist kultuuripärandit.
Paistab, et lavastaja Kaili Viidast ei huvita „Preili Julies“ erisugustesse sotsiaalsetesse klassidesse kuulumise probleemid, vaid mehe ja naise suhe.
Lavastaja Tatjana Kosmõnina heidab „Metsas“ valgust elu valuallikatele, mida osa meist talub, osa aga soovib sellisest elukorraldusest mis tahes moel põgeneda.