Kas Keskerakonna kübarast tõmmatakse seekord välja omadustega või omadusteta kultuuriminister?
Anna Kaarma: „Ühel hetkel hakkasin Lasnamäel eristama konnotatsioone, mida on sinna aastate jooksul jäetud. Suutsin kõike palju paremas valguses näha.“
Autode ilmumisest linnatänavatele on möödas sajand. Kuidas said omavahel läbi toonased liiklejad ning mis mured painasid linlasi sada aastat tagasi?
Konstantin Budarin: „Terviseteenustest on saanud hiiglaslik majandusharu. Sanatooriumid on kahtlemata osa tulevikust ega kuulu ainult minevikku.“
On asju, mis ei muutu: hulk ja kõrgus on kaks täiesti eri asja ning seda teab iga insener ja majandusinimene ning ka I klassi laps – vaatasin õppekavast järele.
Kuni inimesel puudub teadlikkus, tunnetus ja vastutus oma andmete suhtes, on ta vaba tahteta objekt tehnoloogiate arendajate ja rakendajate meelevallas.
Kodukandilugusid saab rääkida märksa kauem kui teel Narva-Jõesuust Ivangorodini – koguni Eesti vabariigi omaaegse riigipiirini Komarovkas.
„Accordionfest“ mõjus festivalina terviklikult ja klaarilt. Ka festivali kujundus oli maitsekas ja väljapeetud, aga festivali näo kujundas ikkagi muusika.
Terence Davies: „Ma jumaldan aja kontseptsiooni, ühest hetkest teise liikumist. See, kus asub mälestus, on äärmiselt tähendusrikas.“
Oleks klišee väita, et tänavune „Afekt“ võttis sõnatuks, ent korraldajate nähtud vaev, eriti praegustes tingimustes, oli tõesti muljetavaldav ning vääris igati konfette.
Ei leidu teist värvi, mis seostuks nii armastuse kui ka vihaga.
Maria Petersoni lavastus „Kuningas sureb“ on kõige paremas mõttes ionescolik: naljakas ja ohter, detailne ja üldistav.
„Maailma halvim inimene“ annab millenniumipõlvkonna sihitusele hääle nõnda, et see on empaatiline ja inimlik, aga ka põnev vaadata.
Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See postsovetliku taaga kõhedus peegeldub ka Molchat Doma muusikas ja sõnades.
Banu Pekol: „Lääne-Euroopa riigid on oma keeruka minevikuga leppinud. Mitmed konfliktirohke ajalooga riigid nagu Türgi ei suuda sellist lepitust leida.“
Näitelavale on ilmunud korraga kaks salapärast inspektor Goole’i: John B. Priestley näidendit „Inspektor tuleb“ mängitakse nii Tallinna Vene teatris kui ka Tartu Vanemuises.
Małgorzata Mirga-Tas annab sõna romadele, kujundab ümber vääri arusaamu ja stereotüüpe ning õmbleb kokku lugusid roma vaatenurgast.
Hanna-Liis Kondi näituse meetod, s.t vestlus, ei muuda näituse formaati ega leiuta ka programmi, küll aga on kuraatoritöö taganud kvaliteedi.
Poeetiline keel heidab endalt mis tahes piirangud ega allu poliitikute „väärtuslikele nõuannetele“. Nii ka Teele Lemberi ja Anna Kaare luulekogus.
Edgar Wright on oma põlvkonna andekamaid lavastajaid, kes paneb end nüüd proovile õudusžanris psühholoogilise müsteeriumiga „Eile öösel Sohos“.
Enn Tarveli näol oli olemas mõjukas isik astumaks vastu seisukohale, et ei ole kunagi olemas olnud eesti rahva muistset vabadusvõitlust.
Juhani Karila on väga õnnestunult kujutanud lõuna ja põhja, uue ja vana, arhailise ja moodsa konflikti, mida Ida-Lapimaa traditsioonilisemas ühiskonnas osatakse veel turvaliselt käidelda.
Asko Künnap pageb uues luulekogus müstilisse riiki, mis kõõlub kusagil siinilma, säälilma ja kolmanda ilma vahel. Hoolimata näilisest segadusest valitseb selles riigis teatav helgus.
Kontsert kandis alltekstina hingestatud suhtumist kogu loodusesse, täpsemalt, puude maagilisusse.
„Vaikivad Majad Euroopa tuuril“, intervjuu Molchat Doma laulukirjutaja Roman Komogortseviga
„Türgi edendab natsionalistlikku muinsuskaitsepoliitikat“, intervjuu dr Banu Pekoliga
Juhani Karila „Väikese haugi püük“
väljapanek „Näitus kui vestlus“
Andrei Liimets, „Žanrialkeemia ja võltsnostalgia“. Mängufilm „Eile õhtul Sohos“
Tanel Mällo, „Nutikas veepudel 3. Peldik oli õues“