Ka poliitikute kombel targemate nõuandeid eirata on oma mihklipäev.
Riina Sildos: „Eesti audiovisuaalsel valdkonnal on väga tugev sisuline potentsiaal. Kui Eesti filmi rahastusest kaob nüüd kolm miljonit, siis vajume tagasi ühte draamažanrisse „Kaks inimest pimedas toas“.“
Peaks tegema rahutuks, et paljud lähevad kaasa kadeduspopulismiga – enda õigustest rääkiva, ent teistest inimestest mitte hooliva pseudoliberalismiga.
Eri ajastutel on oma emotsionaalsed hoovused ning „Tänapäeva armastus“ annab külastajale võimaluse mõelda, milline on 2021. aasta tundehoiak.
TIIT HENNOSTE
Marija Katrīna Dambe: „Jah, ehitamine pole keskkonnasõbralik, kuid majadeta ka ei saa. Kasvav nõudlus tuleb igal juhul lahendada kõige kestlikumal viisil.“
Riigikogu peaks kõigi seaduste juures kaaluma, kas need toetavad põhiseaduse preambulis nimetatud Eesti riigi olemasolu mõtet. Ja seda mitte ainult keele ja kultuuriga seotud seaduste puhul.
Eesti kodakondsuseta hiigelvähemuse tekitamine kohutas rahvusvahelist üldsust sedavõrd, et Eesti Kongressi tegevuskava sisuliselt ignoreeriti.
Margus Ott jääb oma raamatus sinotsentristlikuks: ta ei püüa Hiina muusikat vaadelda naabritega kõrvutatuna ega leida sellele küsimusele ühest vastust.
Tants on palju enamat kui etenduskunst. See võib olla suhtlusvahend, sport, rituaal, meelelahutus, eneseväljendusvahend, kunst.
Tühermaa tunnistamine ideaalseks rohealaks vajab julgust ja suurt muutust mõttemaailmas. Kliimamuutuste ja pandeemia ajal on ehk aeg seda teha.
Kui romaanis „Lipamäe“ kõlavad mitmeski detailis nostalgilised noodid, siis lavastuses on need märksa mitmetähenduslikumad, kujundlikult rikkamad.
Kuidas täitsid rahvusmuuseumid COVID-19 kriisi ajal harivat missiooni ning mil määral ja millises järjekorras kasutati eri innovatsioonitüüpe?
Kõige rohkem on kultuuriüritusi vaja kohapealsetele inimestele – nii publikule kui ka korraldajatele.
Marge Monko eksponeerib kolme kommertslikult kommunikatiivset kategooriat, mille abil müüja kaupa esitledes ostjat kõnetab: vaateaknad, pakendid ja reklaamfotod.
Kui kõnedialoogid ja lavaline sebimine ära kannatada, on vaevatasuks kobara jagu mõjuvaid muusikalisi numbreid.
Rein Ruutsoo, „20. august 1991 – ime ja ajaloo kingitus“
Ilmar Tomusk, „Põhiseadus, selle preambul ja eesti keel“
Margus Oti „Muusika ja muundus. Valik klassikalisi tekste Hiina mõttepärimusest“
Triinu Upkin, „Tants on kõigile“
Marge Monko näitus „Mida mannekeenid tahavad?“
Karina Vabson, „Lasnamäe Kurepõllu tühermaa peidetud rikkused“
Innovatsioon rahvusmuuseumides COVID-19 kriisi ajal