Ülo Lepik on igal ajal kandnud teaduslikku ekstsellentsust ning süstinud oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust.
Riigivõimu meediakampaaniad jäävad soovitud tagajärjeta, sest on korraldatud valel ajal ja vales kohas.
„Teises toas“ ja „Kui sa tuled, too mul lilli“ kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult.
Rahvusraamatukogu arenguvisioonid tuleb suruda eelmise sajandi hoonesse, kuid see võiks muutuda koos valdkonna ja riigi arenemisega.
Triigi filharmoonia avatuna projekteeritud kontserdisaali tungivad ka saare helid ja atmosfäär, mistõttu on selle helifoon hoopis teistsugune kui tavapärases saalis.
Riia festival väärib kindlasti ka Eesti kuulajatelt enam tähelepanu. Läti on lähedal ning sealse tasemel džässieluga tasub lähemalt tutvuda.
Inimkonna ajaloo kulu muutmiseks on kõigepealt vaja teha geneetilised muudatused, et inimkond ise ennast kogemata ega teadlikult ei hävitaks.
„Üksildased hinged“ on antiromantiline komöödia, kus suhtefilmide klišeed on keeratud märksa süngemasse võtmesse.
Tartu kunstimuuseumi näitusel on tagatud küll pildiline ja ruumiline kooskõla, kuid jääb tunne, et mõnedki teosed on väljapanekusse sattunud juhuslikult.
Türi linna säästlikuks kokkutõmbamiseks ja elavdamiseks on vaja inimesi, pealehakkamist, eestvedamist, omavalitsuse ja kohalike elanike visiooni ning ambitsiooni, aga eelkõige siiski tahet.
„Veenus.me“ puhul on tegemist ennekõike tantsulavastusega ja palju vähemal määral kavalehes välja reklaamitud (alternatiiv)muusikaliga.
„Kiirete ja vihaste“ sari paneb sisse uue käigu.
Tänavu XX aastapäeva tähistanud „Hard rock laager“ tuli teist aastat välja kodumaise muusikaprogrammiga.
Näitusega „Kaugete meelte kuma“ tuletab kuraator Laura Toots meelde, et ajutist korrapäratust on vaja uute ideede ja mõtete tekkimiseks, et siis nendega edasi liikuda.
Neli suurt Ameerika õudusfilmi pakuvad fännidele täpselt seda, mida nad soovivad, ehk ei midagi uut.
Joanna Kalm pole figureerinud Eesti nüüdistantsuväljal veel kümmet aastatki, ent on praegu kindlasti üks huvitavamaid liikumisele pühendunud tantsukunstnikke.
Maara Vint on aastakümnetega loonud oma väga huvitava ja mitmekihilise teksti ja pilti siduva universumi, salapärase metafüüsilise aia.
„Koorikud, lainikud ja kaos“, intervjuu akadeemik Ülo Lepikuga
Hendrik Pavel, „Progress innovatsioonidebatis“
Helena Veldre, „Väikelinna elujõu taastamine“
Karin Hallas-Murula, „Rahvusraamatukogu uuenemise teel“
Tristan Priimägi, „Vanakurja kirju loomaaed“
Maara Vindi „Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg“
Mängufilmi „Üksildased hinged“
Eesti Noorsooteatri „Teises toas“, Ugala teatri „Kui sa tuled, too mul lilli“