Erakonnad on muutunud ning vastavalt sellele peaksid muutuma ka sinna pääsemise reeglid.
Võib-olla peitub varajase muusika igavus tänapäeva inimese meelest selles, et see muusika on sissepoole pööratud, aga selle ajastu muusikas on ka elurõõmu ning siirast ja lihtsat ilu.
Tuleks küsida, kuidas praegustes majanduslikes tingimustes kultiveerida tagasihoidlikku ja hoolivat käitumist ning kuidas praeguses meediaolukorras edendada tagasihoidlikku ja kaasavat kõnet.
Näitlejalt eeldab „Perplex“ teravat teadlikkust oma tegelaskujudest, aga ka loomingulist distsipliini, et jääda ka ümberkehastumisel kindlaks samale tegelasülesele rollituumale.
Festivali kava oli kui hääle kasutamise võimaluste ja tõlgenduste popurrii. Pidetu lähenemine avas definitsioonide kütkeis ägiseva pilgu, kuid tundsin puudust eestikeelse hääle eripärast.
Pea kõik arvustajad leiavad, et tegu on permikomi kultuuri jõuküllase etnograafilise propagandaga.
Kuigi Sara Bédard-Goulet’ kuraatoriprojektis on selgitused ja poleemika suurelt jaolt ette antud, paneb see edasi mõtlema, oma kultuurikogemust reflekteerima ja jagama.
Konrad Mäest rääkivas dokumentaalfilmis on nii pildis kui ka kommentaarides jäetud suisa luksuslikult aega kunstile enesele.
2020. aasta Soome proosa seisab vabaduse ning vaiksete ja väikeste eest – kõigi nende eest, kellel on oht jääda ühiskonna või ökokriisi jalgu.
Querelle: „Tahan, et näeksime tegelikke värve. Kuradile elegantsus! See, kes ma olen ja kelle poole hoian, on lahtiste kaartidega manifestatsioon.“
Läti arhitektuuriauhinnad Ananassid läksid julgelt uuendatud ajaloolistele laohoonetele.
Audiovisuaalne maailm on noortele ülimalt kütkestav paik, aga üldhariduskoolis viiakse neid sellega kokku äärmiselt vähe.
George Balanchine ja Mai Murdmaa kuuluvad täiesti erisugustesse maailmadesse, ent nende kahes lühiballetis on uskumatult palju ühist, mis viitab mõlema koreograafi geniaalsele muusikatunnetusele.
Urmas Sisaski mängulust säilib ka tõsiseid ja ülevaid teemasid käsitledes. Isegi suured ja ajaloo rasket kaalu kandvad žanrid ei sunni Sisaskit vormipeenusega üle pingutama.
Pjotr Tšaikovski meistritöödele pühendatud lühiballettide lavastusõhtu teenib täielikult oma eesmärki, pakkudes publikule nii nostalgiat kui ka avastamisrõõmu.
Arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide liidu ning kultuurkapitali preemiate laureaadid kuulutatakse välja 9. detsembril.
Rahva pärast muretsemine mõjub ebasiiralt, kui keskne soovitus näib olevat, et pole mõttekas inimesi „liiga palju“ harida.
Must auk on meie teadusse ja teadvusse juurdunud, sealt seda enam välja ei saa – nii nagu mustast august midagi välja ei pääse.
Kuigi soome kirjanduse tõlked pole Eestis menukad, on tõlkeraamatuid tänu entusiastidele ilmunud palju.
Aljona Suržikova: „„Ankeedi“ tegemine kindlustas meie ühist seisukohta: lapsed olgu kodus. Las õpivad kuskil teises riigis ja tulevad tagasi.“
„Baskerville’ide koera“ peategelane on Veikko Tääri doktor Watson, kelle lavaelus näeb vahvaid momente – Tääri koomikusarm toimib igati inglaslikult.
Festivali intellektuaalne tipp oli Erik Büngeri loeng-performance, tantsu ja heliga samas ruumis viibimise tippkogemus Artjom Astrovi ja Serious Seriousi õhtu Sakala 3 teatrimajas.
Kõigest hoolimata sai novembris toimuda mitu suuremat ja väiksemat festivali, esineda soliste nii kodumaalt kui ka kaugemalt ning kuulda ääretult põnevat laia haardega repertuaari.
Kogenud autori Taavi Eelmaa debyyt Märt Sepperi teise ja kolmanda raamatu kõrval
Arhitektuuriauhindade nominendid
Heidi Iivari, „Mitte ainult Finlandiast“
Anti Saar, „Tummaks ei võta, aga arutust annab“
Margus Ott, „Tagasihoidlikkus. Hybris ja hübriid“
Laurits Leedjärv, „Mustad augud ja unusta(ma)tud geeniused“
Art Leete, „Permikomi nõidade territoorium“
Lauri Vahtre ja Hellar Lill, „Kuidas kirjutada Vabadussõja ajaloost?“
Intervjuu režissöör Aljona Suržikovaga