Helena Tulve: „Arvo Pärdi keskuse avamine on kindlasti üks neist sündmustest, mille tegelik tähendus meile alles avaneb.“
2018. aasta ehituskunst kutsub vanglasse, kohtusse, palverännakule. Disainlahendusena valminud keskkond jätab nuditud mulje ja liiga vähe ruumi vabale loovusele.
Kriitik Meelis Oidsalu: „Teatri vohada laskmine on teadlik kultuuripoliitiline otsus ja ma usun, et ükskord hakkab see meid tagumikust näpistama.“
Riigi püsima jäämise seisukohalt on haridus ja teadus, loodus ja keskkond vähemalt sama tähtsad kui kaitsevägi ja piirivalve.
Tiit Hennoste, Tarmo Jüristo ja Mikael Raihhelgauz tõdevad, et kui meedia järjepidevalt saeb ärilistel põhjustel iseseisvuse ja ajakirjandusliku professionalismi oksa, siis läheb aina raskemaks sellel istuda.
Sisemise rahu nimel, mõtte ja tahtega eesti kultuuri juures
Lennuk on Lutsu motiive võtnud siit ja sealt, neid edasi arendanud ja pea peale pööranud, ent märkimisväärset keskendatust ja pinget lavastuses ei ole.
Roheline revolutsioon ja põllumajanduse intensiivistamine ei ole looduskeskkonnale kaasa toonud märkimisväärselt rohkem ruumi, pigem vastupidi.
Rein Põdra „Maailm on imeline“ on ühtaegu mälestusteraamat, ajalooline romaan ja ühe ajastu dokument.
Kerti Tergem: „Nii nagu veini kohta võib öelda hea aasta, saab öelda ka Eesti kirjanduse ekspordi kohta, et Eesti Vabariigi juubeliaasta oli suisa suurepärane.“
Uus muinsuskaitseseadus ei paranda kõiki kitsaskohti rahvastiku kahanemisest linnaplaneerimisvigadeni, aga teeb nii mõnegi toimingu lihtsamaks ja suurendab toetusi.
„Sissejuhatus filosoofiasse“ juhatab sisse küll, aga just nimelt filosoofiasse kui teadusdistsipliini, mitte filosofeerimisse laiemas rahvalikumas mõttes.
Ugala „Meistrite liigat“ on siiani saatnud edu, saalid on täis ja etendused soojalt vastu võetud. Milleks siis norida kunstilise taseme kallal?
„Jõulujazzi“ parimad nopped olid koosseisud, kes kindlalt teadsid, mis neil on öelda ja milliste vahenditega saab ütlemine kõige mõjusam.
Läbilõige eelmisel aastal ilmunud eesti autorite lühiproosast kinnitab, et novelli nimetuse alla saab sokutada väga eriilmelisi kirjutisi.
Raul Meel on ainus Eesti kunstnik, kes on järjekindlalt käsitlenud rahvuslust, kuuluvust ja identiteeti – „EV 100“ kunstiprogramm poleks tema suure väljapanekuta täielik.
Vaikimisi on riigi kultuuripoliitika eesmärgiks eriti viimasest finantskriisist saadik olnud ülemaalise raamatukoguvõrgu väljasuretamine.
Töötades koos väikemuuseumidega, tuleks neid rohkem kuulata ja nende soovidega arvestada.
Eesti kultuuriäris on raha hakanud levima uutmoodi ning on näha ülekuumenemise märke. Ajalehekontsern võib hakata filme tegema ja telekanal teatrietendust või raamatuid.
Peeter Sarapuu: „Võitjad on kõik, kes konkursil osalesid, kaotajad need, kes ei üritanudki.“
Ühelt poolt EKRE esindatav radikaalne, selge ja sirgjooneline rahvuslus küll kaitseb neid väärtusi, millel Eesti riik on seni püsinud, kuid teiselt poolt avab ka võimaluse neid õõnestada.
Eesti filmitegijad on tihedas rahvusvahelises konkurentsis aru saanud, et Eesti ajalugu ja selle dramaatika kõnetab teisigi. Kujutavas kunstis üritatakse aga väliskuraatorit püüda nii-öelda võõraste sulgedega.
Tauno Vahter, „Kuidas liigub kultuuriäri raha?“
Ülo Mattheus, „Kas Kalevipoeg oli rassist?“
Triin Talk, „Uus muinsuskaitseseadus – parem kui varem“
Mis saab karust?
Nii nad tapsidki meie raamatukogu!
Aveliina Helm, „Head maastikud“
Bruno Möldri, Roomet Jakapi, Marek Voldi „Sissejuhatus filosoofiasse“
Kiire aja alamakstud kunst
Rein Põdra „Maailm on imeline“
Ugala „Meistrite liiga“
Maarin Ektermanni ja Mary-Ann Talvistu kureeritud „EV 100“ kunstiprogrammi projekt „Kunstnikud kogudes“
festival „Jõulujazz“
Järgmine Sirp ilmub 11. jaanuaril.